Rahvakogust, rahvast ja juhtidest
(Andres Varustin)
Loomulikult mitte, selgus kohe, kui Toomas Hendrik Ilves protsessi edasise kulgemise oma kontrolli alla võttis. Juba see, kes ja kuidas jääkeldrisse mõttetalgutele kutsuti, oli enam kui kõnekas. Telepildist vaatasid vastu näod, kes on võimu ümber tiirelnud juba vähemalt viimased kümme aastat, paljud aga isegi oma paarkümmend aastat. Ehk siis suuremalt jaolt iseennast ennastunustavalt maksumaksja rahaga premeerivad ja mitte millegi eest vastutavad Toompea poliitikud, nendega koostöös meie ühisest rahakotist edukalt matti noolivad ärimehed ja valitsejate armust elavate ja võimule salongikõlblike MTÜde esindajad. Sellest ringist väljapoole jäänuid lubati armulikult e-riigis Eestis protsessi kaasata interneti vahendusel.
Ärma haaras ohjad
Ja kuulutatigi välja Rahvakogu. Kes aga koguga ei haakunud, oli rahvas. Sest sellest hetkest, mil Ärma talu initsiatiivi haaras, kaotas kriitiline mass inimesi tulemustesse usu. Halvustamata siinkohal poole sõnagagi neid, kes oma ettepanekud entusiastlikult esitanud on, jääb kõledaks faktiks ometi see, et osalejaid on isegi kahaneva rahvaarvuga Eesti kohta marginaalselt vähe.
Ja milleks teha ettepanekuid, kui eelnimetatud omakasupüüdlik, euromeelne ja poliitkorrektne seltskond neid oma huvidest ja eelarvamustest lähtuvalt sõeluma asub?
Milleks pakkuda välja mõtteid, mis hiljem jumal teab kui moonutatud kujul lõpuks tõe monopoli valdava riigikogu põhiseaduskomisjoni lauale jõuavad? Milleks teha kõiki neid häid ettepanekuid – presidendi otsevalimine, rahvaalgatuse õigus, erakondade loomise lihtsustamine, efektiivsem kontroll erakondade rahastamise üle, rahvasaadikute vahetu vastutus valijate ees, valimisseaduse reform jne – sellele samale seltskonnale, kes on varem nimetatud ettepanekuid naeruvääristanud ja kramplikult blokeerinud ning kes peaks avalikkuse ootustest muudatuste vallas teadlik olema juba vähemalt tosin aastat?
Mille ümber Rahvakogu ülevaltpoolt juhitud mäng siis õigupoolest käib? Aga ei millegi muu, kui senise süsteemi võimalikult tervikliku säilitamise nimel, eesmärgiks teha suuremaid muudatusi nii vähe kui võimalik ja kosmeetilisi muudatusi nii palju kui vaja, et avalikkus maha rahuneks ja kartellipoliitika üldjoontes samal moel jätkuda võiks.
Praeguse poliitilise süsteemi ühel ämmaemandal, sotside ideoloogil Marju Lauristinil võib küll pisut isegi õigus olla, kui ta väidab, et Eestis on revolutsiooniline situatsioon. Paraku saavad aga isegi suhteliselt poliitikakauged inimesed aru, et meie härrassotside taotluseks kogu protsessis on lihtlabane võimu kaaperdamine "moraalsetelt värdjatelt" ehk siis Reformierakonnalt, mitte süsteemi radikaalne muutmine.
Kosmeetika ei aita
Kuna traagelniidid on liiga selgesti näha, siis siit ka veel üks põhjus, miks kodanike põhimass pakutavast pseudovõimalusest Rahvakogu kaudu riiki "juhtima" asuda pettunult tagasi põrkas. Sest kõik teavad juba, et sotsid = maksutõusud, homoabielud, mittekodanike nunnutamine, immigratsioon kolmandast maailmast, veelgi ennastunustavam eurotruudus, sotsideks moondunud vene erakondlased valitsuses ja palju-palju muud. Milleks aga "sallimatud", "kitsarinnalised" ja "harimatud" eestlased kuidagi veel valmis ei taha olla.
Jah, teoreetiliselt on Eestis tõepoolest kõik võimalused olemas revolutsioonilise situatsiooni kujunemiseks, aga üksnes teoreetiliselt. Praktikas aga näeme, mis relvi revolutsiooniliselt meelestatud inimesed neid kiusava võimu vastu tegelikult kasutavad. Nad joovad nagu loomad, nad ei sünnita lapsi, nad lähevad Eestist minema. Viide rikkamasse Euroopa riiki.
Tegelikult pole meie küsimuseks mitte enam niivõrd Eesti riigi säilimine – mingit haledat sorti europrovintsina jätkub ta ikka – vaid eelkõige rahvuse säilimine. Jääkeldrist välja võlutud kosmeetikaga pole siin midagi peale hakata.
Lootusetu juhtum?
Allakäigu peatamiseks on vaja radikaalset poliitilise süsteemi muutmist, vastutuse viimist kõigi ametnike ja instantsideni; on vaja valitsusi, mis jõuliselt ühiskondlikesse ning majanduslikesse protsessidesse kodanike kaitsmise seisukohast sekkuvad, mitte abitult käsi ei laiuta – me ei saa midagi teha – ja statistikaga ei manipuleeri, et näidata – meil on kõik hästi; on vaja meie majandust ja ettevõtlust pärssivate eurodirektiivide ja muude piirangute vabameelsemat tõlgendamist ning vajadusel ka ignoreerimist; on vaja raha diktaadi asendamist hoolimise ja aadetega; on vaja juhte, keda rahvas usaldab ja austab, kes suudaksid eestlastele tagasi anda usu, lootuse ja armastuse nii iseenda kui oma riigi vastu.
Hetkel näib see olevat mission impossible – võimatu missioon.
Allikas: http://www.ohtuleht.ee/507787
0 kommentaari:
Postita kommentaar