MATTI ILVES: KAS TULEMAS ON UUS 1940. AASTA?

Praegu näib tõesti nii, et tulekul on jälle 1940. aasta kurvad sündmused, kus nn. "vabadel ausatel valimistel valitud Riigikogu" võttis vastu deklaratisooni NSV Liitu astumisest. Nüüd on meil sarnane tee käija, sest parlament pole samuti valitud põhiseadusele vastavalt. Põhiseadus teatavasti nõuab otseseid valimisi, kuid meil parlamendi valimistel kasutatakse d’Hondti jagajate meetodit, mis võimaldab hääli üle kanda ja valituks osutuvad kandidaadid juba erakonna kontorites ära otsustada, paigutades need nimekirjade etteotsa. Seetõttu on olukord Riigikogu legitiimsusega pea samasugune kui Nõukogude Liitu astumisel.

Endine äärmuskommunist, Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso kutsus rahvaid ühinema rahvusriikide föderatsiooniks, mis on iseenesest absurdne sõnaühend. Föderatsioonis ei ole rahvusriike, rahvusriigid saavad olla vaid konföderatsioonis. Euroopa Liidu siseselt pole piire ja on tööjõu vaba liikumine, see on ilmne föderatsiooni  tunnus. Veel suurem võim liidule tähendab juba unitaarriiki ja on täiesti selge, et selle poole praeguses Euroopa Liidus püüeldaksegi.

"Postimees" kirjutas: "Peaminister Andrus Ansip ütles riigikogule, et tihedam koostöö Euroopa Liidu riikide vahel on Eesti rahvuslikes huvides ja aitab meie põhiseaduses püstitatud eesmärke ellu viia. ...
Mitte kõik riigid pole Euroopa Liidu koostööst nii vaimustuses kui Eesti. "Näeme, kuidas mõned liikmesriigid ennast ise koostööst distantseerivad. Mul on kahju seda vaadata, sest ma usun, et koostöö on lõppkokkuvõttes alati majanduslikult ja poliitiliselt kasulik. Seda mõlemale poolele. Koostööst välja jäädes jääme me kõik vaesemaks," leidis Ansip."

Siin Ansip  vassib, sest riikidevaheliseks tihedaks koostööks ei ole vaja iseseisvusest loobumist ega föderaalriiki astumist, samuti ähvardab ta meid vaesusega ja asetab rahva justkui valiku ette, kas föderatsioon või vaesus. Ajaloost on aga teada, et ületsentraliseeritud süsteemid ei tööta kunagi efektiivselt ja lõpptulemusena viivad just vaesumiseni, seda peaks Ansip kui endine kommunist hästi teadma. Nüüd ongi valitsejatel hirm, sest sellised uuendused nõuavad Euroopa aluslepingute ja Eesti põhiseaduse muutmist ja parem oleks iseseisusest ametlik loobumine ära teha Riigikogus (tõlgendades muutusi väikesteks ja põhiseaduse muudatusi mittevajavateks ja siis poleks vaja Riigikogu kahe koosseisu otsust), kui lasta rahvahääletusele. Just seepärast võibadki meid ees oodata 1940. aasta sündmused, loodame siiski, et seda ei toimu ja rahvale antakse võimalus ütelda enda kindel eisõna referendumil.