Eesti Vabariik ei ole riiulilt võtta
TITUREL
Mein Sohn Amfortas, bist du am Amt?
(Langes Schweigen)
Soll ich den Gral heut noch erschaun und leben?
(Langes Schweigen)
Muss ich sterben, vom Retter ungeleitet?AMFORTAS
(im Ausbruche qualvoller Verzweiflung
sich halb aufrichtend)
Wehe! Wehe mir der Qual!
Mein Vater, oh! noch einmal
verrichte du das Amt!
Lebe, leb' und lass mich sterben![1]
Mein Sohn Amfortas, bist du am Amt?
(Langes Schweigen)
Soll ich den Gral heut noch erschaun und leben?
(Langes Schweigen)
Muss ich sterben, vom Retter ungeleitet?AMFORTAS
(im Ausbruche qualvoller Verzweiflung
sich halb aufrichtend)
Wehe! Wehe mir der Qual!
Mein Vater, oh! noch einmal
verrichte du das Amt!
Lebe, leb' und lass mich sterben![1]
Aastail 1919–1940 tähistas Eesti Vabariik kahekümne kahel
korral iseseisvuspäeva. Sama palju aastaid on täitunud selle riigi postuumse
esindamise viimasel, niinimetatud Nõmme valitsuse[2]
ajajärgul. Seetõttu on õigustatud küsimus, mida ja kui palju ainuüksi selle
viimase perioodi jooksul, mis kestab nüüd juba sama kaua, kui Eesti Vabariigile
oli aega antud.
Vastus on
ahastamapanev. Selle aja jooksul ei ole riigi järjepidevuse kandjad selgeks
saanud isegi kõige elementaarsemaid mõisteid, seaduse eeskirju ja valitsuse
töökorra aluseid. Nad ise on avalikkuse ette toonud oma täieliku
ebaefektiivsuse ja võimetuse. Nad on osalenud oma eelkäijate laimamises, kelle
järjepidevust nad hoidma peaksid. Nad ei ole suutnud selgusele jõuda ja
avalikkusele teatavaks teha, miks nad üldse olemas on. See kõik tuleb selgeks
rääkida, lootuses veel midagi muuta ja parandada, ammu pärast mõeldava viimase
tähtaja langemist. Palju põhjalikumalt, kui siin.
Alljärgnev
sisaldab lühendatud kujul tsitaate, mõtteid ja väljendeid pikemat aega
pooleliolevast artiklite sarjast. Vahest ei saa see kunagi vajalikus mahus ja
täiuses valmis ja tõenäoliselt ei vaja seda ka keegi. Ta ei ole komponeeritud
tervik, pigem eri katkenditest kokkupandud kollaaž ja seetõttu tuleks teda
hinnata idee, mitte viimistluse järgi.
Siin pole
käsitletud niinimetatud Nõmme valitsuse, millega koos käsitletakse ka
Peaministrit Vabariigi Presidendi ülesandeis, kes ei kuulu Vabariigi Valitsuse
koosseisu, tekkimise põhjusi ja asjaolusid 15. septembril 1992. Neid võib leida
mujalt, eriti Ahti Männi[3]
arvukatest teostest Nõmme valitsuse kodulehel.
Kahtlemata
sooritasid Mihkel Mathiesen[4],
Kalev Ots[5],
Ahti Mänd ja nende mõttekaaslased 1992. aastal suure ühekordse kangelasteo,
päästes teoreetilise võimalusena Eesti Vabariigi taastamise ja 1938. aasta
põhiseaduse permanentse kehtivuse idee. Kuid nad ei ole seda lõpule viinud ja
selle suure teo mõju on jäänud olematuks. Nõmme valitsus on jäänud tähenduseta
mitteveenvaks etteasteks, arusaamatuks ja ebaefektiivseks sekeldamiseks. 22
aasta jooksul ei ole jõutud kaugemale 15. septembrist 1992. Nõmme valitsusel
puudub tõsiselt võetav ja arusaadav positiivne programm, on vaid ebajärjekindel
ja kasutu resoneerimine. Alates 1992. aastast juhuslikult kasutatavad varjatud
okupatsioon ja valitsuse tegevuse peatumine on äärmiselt segaseks aetud
defineerimatud ja ebaveenvad mõisted, milles isegi valitsuse liikmed ise ei
orienteeru.
* * *
„Smolt, mes te siss õieti
tahate! No ütelge ometi!
„Jah, konsuliärra, ma
pallalt ütlen, et me tahme vabariiki, seda ütlen...“
„Sa oled lollpea... Meil
on ju vabariik olemas.“
„Jah, konsuliärra, aga me
tahame teist veel.“
Mõned ümberseisjaist, kes asja
paremini teadsid, hakkasid kohmakalt ja südamlikult naerma, ja kuigi vaid
vähesed olid Corl Smolti vastusest aru saanud, kasvas lõbus meeleolu, kuni kogu
vabariiklaste jõuk laia ja heasüdamlikku naeru kihistas.[6]
Veel 16.
novembril 2003, pärast 11-aastast ametisolekut, ei teadnud tolleaegne
Peaministri asetäitja „Peaministri ülesandeis“ Kalev Ots, kelle ülesandeis ta
õieti on: Põhiseaduse §46 järgi M.Mathiesen peaks iga kord Presidendi
ülesannete täitmise ajaks panema (ilmselt kirjalikult) Peaministri ülesanded
minu täita – seda pole siiani tehtud, vaid olen ise need ülesanded võtnud (või
ei ole see nii?).[7]
Vastus on,
et Peaministri asetäitjal kui sellisel ei ole iseenesest mingeid ülesandeid
(seetõttu on ka mõttetu ametinimetus Peaministri asetäitja Peaministri
ülesandeis), ta aktiveeritakse permanentselt tegutseva Vabariigi Presidendi
käskkirjaga, kui talle pannakse Peaministri ülesanded, aga 1944. aastast kuni
siiani pole seda tehtud! Ta ei täida Peaministri asetäitja ülesandeid
Peaministri ülesandeis, vaid Peaministri ülesandeid, kui need on tema peale
pandud. Muidu peaksid olema veel
Vabariigi Valitsuse vanim liige Peaministri asetäitja ülesandeis, Vabariigi
Valitsuse keskmine liige vanima liikme ülesandeis ja Vabariigi Valitsuse noorim
liige keskmise liikme ülesandeis jne. Rohkem liikmeid niinimetatud Nõmme
valitsusel praegu polegi!
Kalev Otsa
suhtumist ja teadmiste taset oma eelkäija kohta iseloomustab paraku tema
eelmise aastal avaldatud teose[8]
kasutatud kirjanduse loetelu, kus on esindatud William Tomingas[9],
Ilmar Raamot[10],
Olaf Kuuli[11],
Hjalmar Mäe[12],
August Ots, Heinold Okas[13],
Andrus Roolaht, Eino Saaremaa, Marttti Turtola, Magnus Ilmjärv[14].
Täielikult puuduvad Friido Toomus, Konstantin Päts[15]
ise ja Eesti Vabariigi ametlikud väljaanded. Nii ei kohelda oma surnud
eelkäijat, kes ei saa end kaitsta ja kelle enda sõnu ei võeta arvesse. Mida
otse ei julge välja öelda väliselt korrektsed, kuigi ette valmis negatiivsete
seisukohtadega, teaduslikud teosed, saadavad korda poliitilised paskvillid oma
julge mõttelennu, oletuste, väljamõeldiste ja süüdistustega, mida esitatakse
iseenesestmõistetava tõena. Johanna Pätsi sõnad William Tomingase kohta
iseloomustavad neid kõiki: „See mustus ja laim langeb talle endale ja ta
mõtteosalistele tagasi.“[16]
Nad kõik
levitavad Eesti aja kohta uskumatuid leiutisi, mis on osaliselt alguse saanud
juba Eesti NSV ametlikust ajalookirjandusest: „riigipööret“ ja „vaikivat
ajastut“ kasutatakse aksiomaatiliste mõistetena nagu holokausti ja arendatakse
neid edasi: küll peetakse vajalikuks märkida, et „riigipöördega“ ei muutunud
valitsuse koosseis ega põhiseadus; lastakse paista Eesti Vabariigi riigipead
mingi Bokassa[17] või
Idi Aminina[18];
sügavas ignorantsuses väidetakse, et 1938. aasta põhiseadus kehtestati „dekreediga“
(!); küll peetakse 1934. aastal kehtestatud kaitseseisukorda
enesestmõistetavalt ebaseaduslikuks ja kuritegelikuks, aga varasem
permanentselt kehtinud kaitseseisukord pole märkimisväärne; Johan Laidoneri[19]
nimetamist Kaitsevägede Ülemjuhatajaks 1934. aastal peetakse ebaseaduslikuks,
aga sama nimetamine 1925. aastal ei tekita kahtlust; Eesti seaduslikule
riigivõimule ja kohtule pannakse sõnad suhu, nagu oleks ta ise ametlikult ja
enesestmõistetavalt „riigipöörde“ terminit kasutanud jne. Kui karikatuur on
valmis, hakatakse seda endaleiutatud moonutist raevukalt hukka mõistma.
Piisab
vapside[20]
legaalse ajakirjanduse vaatamisest, veendumaks, et ka neile ei olnud 1934.
aasta eelne periood mingi vabadusaeg. Tõelist, neile meelepärast, Eesti aega
polekski nagu kunagi olnud. Eesti NSV ajalookirjanduses iseloomustati samade
sõnadega kogu „kodanluse diktatuuri” aega ja tema väidetavat võitlust
„töölisliikumise” vastu.
Vastava
eelsoodumuse ja leidlikkuse korral võib Eino Saaremaa argumentidega hävitada
kelle iganes, ka Jaan Tõnissoni. „Ja
selsamal Koodil olevat rahvalt saadud terved majad ja mõisad, välismaal Taanis
ja Rootsis ja kuskil lõunamaa kaardipõrgus, kus ta kord riigivanemana suvitamas
käinud, iga kuu viis miljonit teeninud, aga vaat' Ameerikas olles teeninud kord
kümme miljonit kuus – „no vaat kus kurat ikka neelab alles raha!““[21]
Vabariigi
President ei peaks selliseid väljamõeldisi levitama! Ta peaks lakkamatult
meeles pidama oma eelkäija Konstantin Pätsi sõnu: „Meie ei ole valitsuses
mitte võimuhaarajad, vaid meie oleme võimu hooldajad. Meie oleme kogu aeg kõige
raskemat muret kandnud, et oma tegevust seaduse järele korraldada, ja et meie
asutusi niipalju kui võimalik on, alal hoida, neid täiendada, nende tegevust
arendada ja julgustada. Valitsus ei ole iialgi, ei ühelgi oma otsusel olnud
niisugusel seisukohal, et ta on tahtnud mingisugust diktaatorlist korda luua
või kellelegi isikule suuremat õigust anda, kui see meie riigis praeguse
põhiseaduse korra järele maksev. Kui need õigused suured ja laiad on, siis on
see ka sellega seletatav, et seda põhiseadus lubab ja et see praegu
hädatarvilik on.“[22]
Konstantin Päts ei olnud jumal, aga
ta on ühe õnneliku aja mälestus ja teda peaks sellisena austama. „Ja kui see
peaks tõesti viimne kord olema teid näha, siis võtke minu poolt vanamehe
õnnistus teele kaasa, et elu, nagu see siin praegu on, ka nii edasi läheks.“[23]
Ahti Mänd
nimetab Artur Sirku „Langenud Vabadusvõitlejaks“, kes enesestmõistetavalt
„mõrvati“. „Vabadusvõitlejaks” sama riigi vastu, mille peaministriks Ahti Mänd
end nimetab. Ei ole riiklikust järjepidevusest kõrgemat vapslikku, erakondlikku
või EÜS-likku järjepidevust. Kui Ahti Mänd on Artur Sirgu õigusjärglane, ei ole
ta Konstantin Pätsi ja Jüri Uluotsa õigusjärglane.
Me peame
alustama aksioomist, et iga korrapäraselt toimiv riik on iseenda seisukohalt
seaduslik. Ka praegu suuremat osa Eesti Vabariigi maa-alast valitsev riik ei
pea end ise ebaseaduslikuks, vaatamata alates 1992. aasta põhiseaduse ette
teadaoleva tulemusega vastuvõtmisest, põhiseadusevastasest valimisseadusest või
presidendivalimisest, mille seadus võeti omal ajal spetsiaalselt vastu sellisel
kujul, et Arnold Rüütel valitud ei saaks.
1930.
aastail toiminud riigivõimul olid oma tegude põhjenduseks seaduslikud alused ja
motiivid, mis tänapäeval maha vaikitakse või osava kunstvõttega olematuks
muudetakse.
Eesti aja
nostalgia 1980. aastate lõpuni säilinud kujul, „maailm, kus me elasime“,
jääb ajalises perspektiivis järjest väiksemaks ja kaugemaks. Ühe põlvkonna
põhist nostalgiat on lihtne naeruvääristada. Seetõttu on vaja igavikulisemat
programmi, mis vastaks tänapäeva küsimustele. Ilma positiivse, teostatava ja
arusaadava programmita on sõnad de jure ja de facto snooblik
targutamine, nagu ta oli juba 1990. aastal.
Restitueerida
ei saa üksiku inimese peas olevat abstraktset ja reaalse sisuta ideed - „Mis
on tõde?“ küsis Pilatus Jeesuselt.[24]
Mis on vabadus?- vaid ainult reaalselt toiminud õiguskorda status quo ante.
Kui see ei ole õiglane ega seaduslik, miks peaks siis tema järjepidevust hoidma,
et ta esimesel võimalusel tühistada? Restitueeritavasse õiguskorda saab suhtuda
ainult positiivselt ja seda võib muuta ainult tema enda reeglite kohaselt.
Eesti
Vabariigi põhiseaduslikku korda ei saa pidada ebameeldivaks vahejuhtumiks, mis
tuleks esimesel võimalusel tähelepanu äratamata likvideerida. 23., 24. ja 25.
veebruaril 1936 toimunud rahvahääletusega määrati, et Eesti jääb
rahvavalitsuslikul alusel valitsetavaks vabariigiks, kus kõrgeim võim on rahva
käes ja et Eesti riiki juhib valitav riigipea tema poolt ametisse kutsutava
valitsuse ning kahekojalise rahvaesinduse tasakaalustatud koostööl. See on
programm, mida me ei saa muuta kuni Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseaduse
alusel toimiva riigivõimu korraldatud uue rahvahääletuseni. Võimalik, et seda
uut rahvahääletust ei lastagi kunagi toimuda. Sel juhul kehtib ta
konserveerununa igavesti. Kõik muud rahvahääletused saavad muuta ainult riigi
maa-ala faktiliselt kehtivat riigikorda, mis rahvahääletuse korraldas. Seevastu
riigi aktiivne juhtkond peab end säilitama, olukordadele reageerima ja tegema
kõik oma füüsilise säilimise ja tegevusvabaduse alahoidmiseks.
Kuni riigi
põhikorra otsustava muutmiseni saab Nõmme valitsusel olla ainult üks jaatav
eesmärk: 1936. aasta rahvahääletuse nimekirjas olnud 760338 hääleõigusliku
kodaniku, nende järglaste ja hiljem juurdetulnud kodanike summa kui juriidilise
isiku esindamine ja huvide kaitsmine. Sel eesmärgil tuleb tähtajatult jätkata
põhiseadusliku Vabariigi Presidendi ja Vabariigi Valitsuse, Riigikogu, kohalike
ja kutsealaste omavalitsuste olemasolu ja nende isikulist koosseisu seaduslikus
korras ja võimaluse piirides asendada, pidada kodanike nimekirju.
1936.
aasta rahvahääletusega kehtestatud riigikord erineb põhimõtteliselt kõigist
varasematest. Mäletamatutest aegadest kuni Eesti ajani esindas meie maad
seisuslikult organiseeritud aristokraatlik vähemus. Eesti aeg tõi kaasa üldise
hääleõiguse, mis tegelikult ei hakanud toimima. Nii ei küsinud rahvalt keegi,
kas ta tahab, et Asutav Kogu tema eest põhiseaduse vastu võtab, nagu ei küsitud
tema nõusolekut pärast põhiseaduse vastuvõtmist Asutavas Kogus (Rahvuskogu
puhul peetakse viimast enesestmõistetavaks). Pärast I Riigikogu läbikukkumist
rahvahääletusel ei peetud kümne aasta jooksul kindluse mõttes üldse rahvahääletusi
(see oli ainus kord kui Riigikogu rahvahääletuse tagajärjel laiali läks ja
ühtlasi ainus kord, kui Konstantin Päts oli Riigikogu esimees; ka teda ei
valitud enam kunagi Riigikogu esimeheks, kindluse mõttes). Sel ajal olid rahva
tahte ainsaks väljendajaks iga kolme aasta järel läbi erakonliku filtri
peetavad Riigikogu valimised. Pärast kolmekordset läbikukkumist aastail
1932—1933 peetud rahvahääletustel hoidis V Riigikogu end edasi ametis, kuna
tema erakonnad teadsid rahvast paremini, mis on rahvale parem. Seda ei peeta
erakondlikku „demokraatiat“ iseloomustavaks.[25]
Erakondadele
vastandas end uus „rahvaliikumine“, mille liikmed olid seni „üleoleva muigega“,
nagu nende endi häälekandja kirjutas, jälginud neid, kes tõsimeeli püüdsid
kehtiva korra tingimustes riiki üles ehitada. Kuid rahvas ei olnud ka nende
poolt.[26]
1938.
aasta põhiseadusega on püütud kõrvaldada seniste põhiseaduste
tasakaalustamatust ja kehtestatud isikuvalimised. Paraku ei suutnud eri
institutsioonide vastastikusel ühtlustamisel põhinev riiklik ülesehitus talle
antud lühikese ajaga juurduda ja temas peituvaid võimalusi teostada. Ka uued,
isikuvalimistel, mitte oligarhial ja erakonnadistsipliinil, põhinevad erakonnad
ei jõudnud seniseid asendada.
Mida
on Nõmme valitsus oma pärandusega teinud? Millised ja kus on seadused, mida Nõmme valitsus
enda arvates järgib?
1940. aastaks jõuti välja anda neli köidet
15-köitelisest Seaduste Kogust, mis oleks pidanud valmis saama 24. veebruariks
1943. Kaarel Eenpalu valitsuse deklaratsioonis on ette loetud 46 selleks
vajalikku ja Riigisekretäri kirjas ministritele 31. maist 1939 koguni 68
seaduseelnõu. Riigi Teataja süstemaatilisest sisujuhist nähtub, et veel Eesti
aja lõpul kehtis Eestis kümneid Vene seadusi, mille eestikeelset teksti ei
olnud olemas.
Eriti võimatu oli olukord tsiviilseaduste osas.
Seaduste Kogu XIII köite mahulise enamuse täitis 4600-paragrahviline Balti
Eraseadus. Balti Eraseaduse täielikku eestikeelset tõlget pole tänaseni
avaldatud, samuti puudub saksakeelne tekst pärast 1902. aastat muudetud osas.
Riigi erinevates osades kehtis Liivimaa linnaõigus (Riia õigus), Liivimaa
maaõigus, Eestimaa linnaõigus (Lübecki õigus), Eestimaa maaõigus ja Narva
linnaõigus. Virumaa Narva-tagustes valdades ja Petserimaal oli osaliselt
kehtima jäetud Vene tsiviilseadustik. Ka pärast seisuste kaotamist kehtisid
edasi talurahvaseadused (Eestimaa, Liivimaa ja Saaremaa). Õigusprovintside
piirid ei kattunud administratiivpiiridega: nii oli Tallinnas maju, mille eri
korrustel kehtisid eri seadused. Võib kindel olla, et tänapäeval pole enam
inimesi, kes orienteeruksid 1940. aastal Eestis kehtinud tsiviilõiguses.
Teadaolevalt pole Nõmme valitsus selles suhtes midagi ette võtnud ega ole
selles küsimuses end isegi informeerida võtnud. Keegi ei hakka nende eest seda
tegema.
Peaministrid
Vabariigi Presidendi ülesandeis on 1957. ja 1991. aastal muutnud
Kodakondsusseadust. Need seadused on nähtavate vormivigadega, eriti pole neid
Vabariigi Presidendi otsusega välja kuulutatud, mis tähendab, et nad pole ka
kunagi jõustunud. See tähendab ka, et kõik Eesti Kongressi valijad pole ka
tänapäeval Eesti Vabariigi kodanikud. Siiani ei ole selles suhtes midagi
tehtud.
Eraomandi taastamise küsimuse suhtes (EVP § 26) pole
valitsus midagi teinud. EKKE Omandisuhete taastamise programm on erakonna,
mitte riiklik, dokument, ja sisaldab peamiselt eraomandi positiivsete külgede
iseloomustamist, nagu oleks eraomand tekkinud koos Eesti Vabariigiga ja sellega
seotud. Eraomandi täielik restitueerimine 1940. aastal kehtinud kujul ei ole füüsiliselt
võimalik ja muutub iga päev toimuvate tsiviilõiguslike toimingutega järjest
võimatumaks. Vastupidist väita on kooskõlas ainult Põrgupõhja peremehe
loogikaga:
„Aga kui mindi järele kuulama,
siis leiti, et see on Antsu, mitte Jürka maja.
„See on minu maja, ainult Antsu
nimel,“ kinnitas Jürka.
„Kuidas siis sinu maja, kui Antsu
nimel?“ päriti.
„Nii, et minu maja, aga Antsu
nimel.“
Kuulati
Ants üle, aga see muigas.
Ahti Männi
väljaantud eraviisiline Riigi Teataja iseloomustab Nõmme valitsuse arusaama
kodifitseerimisest ja seadusandlusest, mis on rikkumatute Mahtra talupoegade
tasemel. Siin on erakirju, ajaleheväljalõikeid, avaldusi, pöördumisi,
memorandumeid, EKKE dokumente,
kaaskirju, nekrolooge. Need on kindlasti olulised ja säilitamisväärsed
poliitilised dokumendid, aga kas nende koht on vormikohases Riigi Teatajas? Kas
RT on EKKE häälekandja või Eesti Vabariigi ametlik väljaanne?
Nõmme
valitsuse enda seadusandlikust tegevusest on parem vaikides mööda minna, nii
palju kui seda on. Hakatuseks andis Mihkel Mathiesen 1994. aastal dekreedina
seaduse, millega kuulutas tagantjärele ebaseaduslikuks Nõmme valitsuse esimese
koosseisu ametisseastumise, andes Ahti Männile aluse küsida, ega ei ole kusagil
ametis veel ühte 1938. aasta põhiseaduse alusel olevat valitsust, millest tema
midagi ei tea. „Käesolev koosseis muutub
seaduslikuks ainult juhul, kui Peaminister Presidendi ülesandeis tühistab oma
dekreedi samuti tagasiulatuva jõuga. Alternatiiv sellele on tunnistada praegune
Peaminister Presidendi ülesandeis vastutusvõimetuks„[28] Või siis
arvamus dekreedi andmise korrast: „Kuna tegemist on ju presidendi dekreediga ja
mida võib üksi teha, siis sisuliselt pole ju kedagi juurde vaja.“[29]
Lõppude lõpuks
pole see ka oluline, kuna selliseid seadusi, mida Vabariigi Valitsus oma
vormikohase otsusega pole Vabariigi Presidendile esitanud ega Vabariigi
President välja kuulutanud, ei ole õiguslikult olemas.
Valitsuse efektiivsust iseloomustab kõige paremini
2005. aastal kahel korral nurjunud koosoleku katse[30], mis seisnes
„variantide“ üksteise otsa kuhjamises, mida ei eristanud miski peale uhkelt
kõmisevate fraaside. See ei olnud üldse oluline, kas koosolekul on piisavalt
liikmeid, et seda saaks toimunuks lugeda, või et Välisminister, kelle
kompetentsi oleks pidanud ainuisikuliselt kuuluma Tartu rahulepingu kohta
valitsusele ettepanekute tegemine, oli kolm kuud surnud, tema asemele polnud
uut ministrit määratud ega tema ülesandeid mõnele teisele ministrile pandud![31]
Ka
see ilmne häving ei ole midagi muutnud. Ahti Mänd kuulutas konfidentsiaalse
ettekandega[32]
ainuisikuliselt omaenda valitsuse teo- ja otsusevõimetuks ja sinnapaika see
jäigi. Valitsus on olemas ka üheksa aastat hiljem ja teda pole püütud teo-ega
otsusevõimeliseks muuta ega tema tegevuse peatumist lõpetada. Isegi Ahti
Männile ainuisikuliselt Vabariigi Valitsuse ülesannete panemine, et ta
diktaatorina ainuisikuliselt valitsemisvõimu täidaks, oleks seaduse mõttele
tabavam ja otstarbekam. Kas nii kuulsusetult peabki lõppema ebaõiglaselt
hävitatud riigi esindamine, mis on kestnud kuidagiviisi, ja seni korralikult
pihta hakkamata, seitsekümmend neli aastat?
Kui
defineerimatu tegevuse peatumine[33]
on samatähenduslik takistatuse mõistega, tähendab see, et kõik Vabariigi
Valitsuse sammud alates 1992. aastast ja kõik Vabariigi Presidendi sammud
alates 2003. aastast, kaasa arvatud Ahti Männi valitsuse nimetamine ja
ametisseastumine, ei ole aset leidnud. Ja kui valitsuse tegevuse peatumine on
tingitud Eesti NSV õigusjärgse riigi territooriumil asumisest, tuleb see põhjus
viivitamatult kaotada esimesel võimalusel Eestist lahkudes. Tõeline tegevusvabadus saab teostuda ainult
eksiilis. Eestis saab selleks vaid ettevalmistusi teha - koguda materjale
raamatukogudes ja arhiivides. Ideaalis jääksid Eestisse vaid vabatahtlikud
kaastöölised. Tänapäeva kommunikatsioonivahendite juures saaks Eestisse jäävaid
kodanikke valitsuse tegevusest informeerida, ilma ise kohal viibimata.
Tegevusvabadus muudaks valitsuse tõsiseltvõetavaks eksilarhiaks[34].
Eesti rahvuslikku tasakaalu Kalev Otsa ja neljaliikmelise valitsuse lahkumine
ei mõjutaks.
Nagu ütles
Heinrich Mark, me ei saa kogu maailma vastu minna.[35]
Eesti Vabariigil peavad olema liitlased, kellele me oleksime vajalikud kasvõi
looduskaitsealana. Mittetunnustamispoliitika lõppes 1991. aastal, kui maailma
riigid tunnustasid Eesti NSV-st väljakasvanud riiki ja seda tunnustust ei võeta
kunagi tagasi. Praegu on kogu maailmas Hiina Vabariik, tuntud rohkem Taiwanina,
riik, kes ei astu diplomaatilistesse suhetesse praegu suuremat osa Eesti
maa-alast valitseva riigiga ja kellega Eesti Vabariigil on sõprusleping 1937.
aastast. Valitsus ei ole selles suhtes midagi teinud. Valitsus pole midagi
teinud ka saatusekaaslastega[36]
kontakti saamiseks.
Pärast
peapiiskop Andres Tauli[37]
deserteerumist[38]
2010. aastal pole ka teoreetiliselt enam inimesi, kellel oleks õigus kuuluda I
Riiginõukogu koosseisu. See tühik tuleb Riigikogu koosseisu järjepidevuse
huvides viivitamatult täita. Inimesi pole (valitsus koosneb praegu neljast liikmest
ja 22 aasta jooksul on sealt läbi käinud vähem inimesi, kui oli liikmeid Jüri
Uluotsa valitsusel 1940. aasta kevadel). Kas tõesti pole vähemalt 40-aastasi
hääleõiguslikke Eesti Vabariigi kodanikke, kes vastaksid Riiginõukogu
kujundamise seaduse nõuetele?
Ahti Mänd
kulutab oma aega ja energiat asjade peale[39],
milleks pole vaja end nimetada Peaministri asetäitjaks „Peaministri ülesandeis“.
Aga Vabariigi Valitsuse otsuste raamatud, mille ainueksemplarid on
Rahvusraamatukogus?! Teised valitsuse liikmed pole samuti midagi teinud. Kas
nad tõesti ei ole saanud kahekümne kahe aasta jooksul minna Nõmmelt Lillekülla,
Riigiarhiivi Madara tänava lugemissaali, või Rahvusraamatukokku – või kedagi
sinna saata?
On
tagasisaamatult liiga hilja. Iga päev on kaotatud päev. Nii kakskümmend kaks
aastat järjest. Aga homme, aasta pärast ja kahekümne kahe aasta pärast on veel
enam hilja. Millal nad selle asjaga tõeliselt pihta hakkavad? Kõik on mingil
määral vabadusvõitlus, eesti asja ajamine ja süsteemi seestpoolt õõnestamine.
On alati olnud. Ebamäärane ja isamaaline vehklemine, millega tuleb tingimusteta
nõustuda. Aga miks on vaja end selle juures valitsuseks nimetada? Endale ise
võetud defineerimatu ja seadustes mitte sisalduva peatumise tõttu on valitsuse senine tegevus takistatud
ja seetõttu tühine.
Eesti Vabariik ei ole riiulilt
võtta, millist väljendit on Ahti Mänd pruukinud 22 aastat. Kui isegi riigi valitsus ei tea kõige
elementaarsemaid asju, siis ei tea ega tee seda nende eest ka keegi teine. Pole
teinud kakskümmend kaks aastat ega tee ka tulevikus.
„On minul väikene ja armas kohakene
siin linna külje all, soo ja liivaküngaste vahel. Tuiskliiva seljandikul, männi
jändrikutega segi kasvavad seal mõnikümmend tamme. Nad on võõrale pinnale
sattunud, valge liiv toidab vaevalt mända, kuid tamme toiduks on seal kehv laud
kaetud. Tammele omase sitkusega ei jäta need liivakingu võõraslapsed oma elu
eest võitlemata. Vaevalt tollipikkused kasvud suudavad nad ladvast välja
rõhuda, oksad ronivad neil mööda maad, kuid tüvi on kõva ja oksad paindumata.
Mõne tõru kannavad nad ka. Ja igal sügisel puistavad nad oma lehed pinnale,
väetades ja mullapinda tekitades, millest nende juured suurt küll veel ei suuda
leida, kuid mis järeltulevale põlvele kindlama püsipaiga loob. See tamme sugu võitleb,
kiratseb, kuid ta ei kao.“[40] See
on kultuuri võrdpilt.
Üksikisiku elu ja saavutused saavad
tähenduse ja mõju ainult suuremas traditsioonis ja kontekstis. See on
rahvuskultuur ja tema materiaalne väljund, rahvusriik. Üha uute põlvkondade
täiendused parema tuleviku nimel, et järeltulijad saaksid alustada soodsamates
tingimustes, lakkamatu ehitamine ja täiendamine. Surematu idee, mida ei
hävitaks isegi ajutine katkestus riigi toimimises.
Eesti
Vabariik 1938. aastal: „Oma kultuur on lõpuks meie riikliku olemasolu
riiklik õigustus. Meie oleme jõudnud olulise arusaamiseni, et kultuur ei ole
loodav, ta võib ainult kasvada; ta peab ise ajajooksul kujunema, teda ei saa
targeimate arutluste ega kaalutluste põhjal kujundada. Selles arusaamises on ka
Päts teinud oma suure otsuse: luua selleks tingimusi, ette valmistada selleks
vajalist olukorda sellega, mis meie eelpool nägime ühenduses seisvat elukutsete
organiseerimise küsimusega“.[41] Ja tänapäev: „Mind ei huvita, milline teie
kultuur on“.[42]
Kas
me peame selle kaasa tegema, oma eksisteerimise kõige pühamad alused
multikultuuri ja tolerantsuse nimel maha salgama, nägu naerul, ja lõpuks
mittepiisava püüdlikkuse tõttu end ikka Venemaale maha müüa laskma, nagu
eelmine kord? Kas Venemaa hakkab meie suhtes tolerantsust näitama?
Mida
rohkem praegu Eesti maa-ala valitsev „õhuke riik“ end koomale tõmbab ja mida
efektiivsemalt väljasuremise teele asub, seda suurema vastutuse asetab see
kodanikele, kes peavad lõpuks ikka oma huvide kaitsmise endi peale võtma. Kas
üksi ja stiihiliselt või oma riigi ja selle seaduslike omavalitsuste kaudu.
Valitsus ei saa anda midagi peale kohusetäitmisest saadava moraalse rahulduse.
Vahest on veel aega või on just praegu algamas kõige primitiivsem ja otsesem
võitlus ellujäämise eest.
Kaks
tuhat aastat tagasi oli ühel kaugel maal üks väike sekt lõplikult lüüa saanud.
Tema
juht oli surnud kõige häbistavamat surma.
Nad
salgasid ta maha ja jooksid laiali.
Nad
olid nõrgad ja reetsid ta ikka uuesti.
Nad
pidid kogema terrorit, aga palju rohkem ükskõiksust, leigust ja
naeruvääristamist.
Nad
olid lootusetult lõhenenud isehakanud pareminiteadjate vahel, kõige lihtsamates
asjus.
Ja ometi nad võitsid ja nende pärandus
kestab tänaseni.
Sest neil oli sõnum, mille nimel surra ja
veel rohkem elada.
„Ma
armastan suuri põlgajaid, sest et nad on suured austajad ja igatsusnooled
teisele kaldale.
Ma
armastan neid, kes ei lähe otsima tähtede tagant põhjust, et hukkuda ja saada
ohvriks: vaid kes ohverduvad maale, et see saaks kord üliinimese pärismaaks.
Ma
armastan seda, kes elab, et tunnetada, ja kes tahab tunnetada, et elaks kord
üliinimene. Ja nõnda ta ihkab oma hukku.
Ma armastan seda, kes töötab ja leiutab, et
ehitada maja üliinimesele ja talle ette valmistada maad, loomi ja taimi: sest
nõnda ta ihkab oma hukku.“[43]
[1] Richard Wagner, Parsifal.
http://www.rwagner.net/libretti/parsifal/e-pars-a1.html
[2] http://www.nommevalitsus.org
[3] http://et.wikipedia.org/wiki/Ahti_Mänd
[4] http://et.wikipedia.org/wiki/Mihkel_Mathiesen
[5] http://et.wikipedia.org/wiki/Kalev_Ots
[6] Thomas Mann, Buddenbrookid.
http://www.ester.ee/record=b1050845~S1*est
[7] http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=7116&Itemid=85&lang=et
[8] http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=33017&Itemid=455&lang=et
[9] http://et.wikipedia.org/wiki/William_Tomingas
[10] http://et.wikipedia.org/wiki/Ilmar_Raamot
[11] http://et.wikipedia.org/wiki/Olaf_Kuuli
[12] http://et.wikipedia.org/wiki/Hjalmar_Mäe
[13] http://et.wikipedia.org/wiki/Heinold_Okas
[14] http://et.wikipedia.org/wiki/Magnus_Ilmjärv
[15] http://et.wikipedia.org/wiki/Konstantin_Päts
[16] http://www.ester.ee/record=b3008908~S1*est
[17] http://et.wikipedia.org/wiki/Jean-Bédel_Bokassa
[18] http://et.wikipedia.org/wiki/Idi_Amin
[19] http://et.wikipedia.org/wiki/Johan_Laidoner
[20] http://vapsid.weebly.com/
[21] http://www.ester.ee/record=b1436978~S1*est
[22] http://www.ester.ee/record=b1177421~S1*est
[23] http://et.wikiquote.org/wiki/Konstantin_Päts
[24] http://www.piibel.net/?q=Jh+18&verse=38
[25] Veel 1940. aastal oli Jaan
Tõnissonile enesestmõistetav, et erakonnad astuvad uuesti tegevusse 1933.
aastal eksisteerinud kujul ja koosseisus, nagu poleks nelja vahepealset
rahvahääletust ja isikuvalimisi toimunud. Ja veel paguluses hoidsid nimelised
erakonnad end sümboolses tegevuses, nagu oleks nende järjepidevus kõrgem, kui
riigivõimul, mis nad laiali saatis, et uued isikuvalimistel ja rahva enda
algatusel põhinevad erakonnad tekkida saaksid. Ja seda kõike peetakse
demokraatlikuks mõtteviisiks.
[26] Seni puudub, koos kõigi teiste
loendamatute tegematajätmistega, ammendav faktoloogiline ülevaade 1934. aasta
kohalike omavalitsuste valimistest, kuid ametlikel andmetel said vapsid 12,02%
kohtadest, mitte rohkem, kui Töörahva Ühine Väerind II Riigikogu valimistel
1923. aastal. Seda pole keegi ümber lükanud.
[27] A. H. Tammsaare. Põrgupõhja
uus Vanapagan. http://www.ester.ee/record=b1430157~S1*est
[28] http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=7151&Itemid=93&lang=et
[29] http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=7153&Itemid=93&lang=et
[30] http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=7160&Itemid=93&lang=et
[31] Mingit „deklaratsiooni” ega
selle jaoks Vabariigi Valitsuse koosoleku kokkukutsumist poleks ka vaja olnud.
Oleks piisanud Välisministri ainuisikulisest teadaandest.
[32] http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=7163&Itemid=93&lang=et
[33] http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=49&Itemid=9&lang=et
[34] http://en.wikipedia.org/wiki/Exilarch
[35] http://www.eestivabariik.org/eesti-vabariik/vabariigi-valitsus-alates-1945/
[36] Näiteks Laose kuningriigi ja
Lõuna-Vietnami valitsused.
[37] http://et.wikipedia.org/wiki/Andres_Taul
[38] http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=8013&Itemid=421&lang=et
[39] Autoriõiguse alla kuuluvate ja
suvalisest külaraamatukogust saadavate raamatute käsitsi ümberkirjutamine.
[40] http://et.wikiquote.org/wiki/Konstantin_Päts
[41] http://www.ester.ee/record=b1177421~S1*est
[42] http://www.decivitate.ee/?news_id=2335
[43] Friedrich Nietzsche, Nõnda
kõneles Zarathustra.
____________________
Nõmme valitsuse koduleht: http://www.nommevalitsus.org/index.php?lang=et
____________________
Nõmme valitsuse koduleht: http://www.nommevalitsus.org/index.php?lang=et
9 kommentaari:
Briljantne demagoogia. Kuid unustad, et rahvas on kõrgeima riigivõimu kandja. Kus on see rahvas, kellele toetuda ja kus on need säravad isikud, kellega valitsust täiendada?
K. Ots
Pikem vastus tuleb, loodetavasti uue artikli vormis. Käesolev tekst on toimetamise käigus minust mitteolenevalt moonutada saanud, kuid mitte oluliselt.
Artiklis endas sisalduv lause "Kas tõesti pole vähemalt 40-aastasi hääleõiguslikke Eesti Vabariigi kodanikke, kes vastaksid Riiginõukogu kujundamise seaduse nõuetele?" on osaline vastus. Rahvas on määratud seadustes, tema mobiliseerimiseks on vaja tõhusat ja inspireerivat juhtkonda, kasvõi ainuisikulise diktatuuri kujul, kui inimesi ei jätku. Kuni puudub organiseeritud rahvas, on vastutus olemasoleva juhtkonna peal. 1940. aastal kehtinud volitus kestab igavesti, kui rahvas ise seda ei muuda.
Autor.
Inspireeriv juhtkond? Olemasolev juhtkond?
Siinkohal tuletaks meelde Oskar Looritsa väidet: ”Eesti rahva Achilleuse kannaks ei ole mitte ”õnnetu konjunktuur” ega ”neetud olud”, milledest ikka üle on saadud, vaid just meie endi poliitiline juhtkond, keda kahjuks pole suudetud iseseisva rahva aule väärikaks kujundada”
Vaatleja
Arusaamatu, miks president K. Ots pole täitnud ametikohustust ega asendanud temale alluvat kabinetti pärast tolle teovõimetuse ilmnemist teisega. Teovõimetu valitsuse täiendamine on samuti arusaamatu.
Viimane kommentaar ei ole õigustatud, kuna uue valitsuse jaoks pole inimesi kusagilt võtta, nagu pole olnud 22 aastat. Selles mõttes ei saa Kalev Otsa süüdistada. Vaja on üldisemat murrangut.
Autor.
Lugesin artikli vahepeal uuesti läbi. Ma ei näe siin demagoogiat. On ümberlükkamatu ja tagasivõtmatu, et praegune Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis ei ole kompetentsed ja ei püüagi seda olla. "Kes seda ikka näeb" ja "mul pole praegu aega selliste asjadega tegelda" ei ole õigustused, kui selline olukord kestab 22 aastat. Kui riigi juhid asja ei tunne, ei ole ka keegi teine huvitatud.
Autor.
19. sajandi demagoogia näeb välja umbes selline. Esmalt peab toimuma oponendi sildistamine, näiteks paraboolse ütelusega "Briljantne demagoogia". Sellele järgneb otsa dotseeriv, ent rangelt emotsionaalsel pinnal halvustus, näiteks "Kuid unustad, et..." asja kohta, mida pole unustatud, vaid millel tugineb eelnevalt sildistatud mõttekäik. Jätkuks sobib käiata plaati mõne reoorilise hüüatusega, nagu "Kus on see ja kus on teine ja kolmas jne", et saavutada udutamise efekti.
Tere,
See on teavitada üldsust, et pr Rose Badmus, eralaenu laenuandja on avanud rahaline võimalus kõigile, kes vajab rahalist abi. Anname välja laenu üksikisikud, ettevõtted ja ettevõtete all selged ja arusaadavad tingimused vaid 2% intressimäära. võtke täna meile e-mail, et saaksime anda teile meie laenutingimused on: (roseofsharonfinance@gmail.com)
Kui soovite minuga raamatu "Eestlaste ajalugu - müüdid ja tegelikkus" teemadel diskuteerida, siis minu E-post: kalev.ots.002@mail.ee Kalev Ots
Postita kommentaar