Kitsenev mõttemaailm.

Ajalugu pole õpetaja, vaid on järelevaataja – kubjas, ta ei õpeta midagi, vaid karistab valusalt õppetundide mitteteadmise eest.
Ajaloolisi õppetunde mitte teades, kasutades võõrsõnu, sõnalaene, kujutab see endast surmaohtu rahvuslikule mõttemaailmale, mõtlemise süsteemile. On teada, et kasutades vaenlase kõnet, on end aegsasti kaotusele määrata. Juurutades eesti keelde massiliselt eesti inimesele käsitamatuid mõisteid, on kosmopolismi, liberalismi kummardajad sisuliselt tekitanud rahvuslikule mõtlemise traditsioonile varjamatu pressingu, mis edukalt kaost toodab.

Nagu kirjutas 1928.a. vürst Sergei Volkonski: „Välismaine sõna pole mitte ainult seepärast halb, et risustab keelt, vaid peamiselt seetõttu - vahetades selge, kindla sõna uue, vähe arusaadava ja seetõttu ebaselge vastu, mõjutab see mõistete mõttepagasi tagavara hämardaval viisil.“
Georg Orwell oma romaani „1984“ kangelase sõnadega näitab kujukalt keelehävituse tulemust. „ ...Te ei hinda uuslaene vääriliselt...Teile pole avanenud sõnade hävituslikku ilu. Kas te teate, et uuslaen – see on ainus keel maailmas, mille sõnavara igal aastal väheneb? Kas teil tõesti pole selge, et uuslaenu ülesandeks on kitsendada teie mõtlemise horisonti? Lõppude lõpuks, me teeme mõttekuriteod lihtsalt võimatuks – neile ei jää lihtsalt sõnu. Igal aastal aina vähem ja vähem sõnu, üha kitsam ja kitsam mõttemaailm... Kahetuhande viiekümnendaks aastaks, kui mitte varem, pole tõeliselt vana keele valdajaid ühtegi... Mõtlemist, meie tänases mõistes, ei toimu üleüldse.“

Selle ilmekaks näiteks on meie liberaalsete poliitikute vastused konkreetsetele küsimustele, kus otse, selgelt väljendatud küsimusele vastatakse keelelaenude hämaga. Jah, iseseisvalt mõelda, ilma „liberaalse parteivõimu„ ettekirjutuseta, on juba „mõttekuritegu“.

Allikas: http://web.zone.ee/mulk/kitsenev%20m6ttemaailm.pdf