„Majandusmõrvar“ John Perkins räägib USA korporatokraatia telgitagustest

Endine majandusteadlane John Perkins andis intervjuu seoses filmiga “Zeitgeist: Addendum“. Perkins oli aastaid üks maailma kõrgemalt hinnatud majandusteadlasi, kes töötas kõrvuti tippjuhtidega Maailmapangas, Rahvusvahelises Valuutafondis ja teistes rahvusvahelistes finantsasutustes. Ta tuli sellelt töölt ära umbes 20 aastat tagasi, sest tundis, et moraalselt ja eetiliselt on vale mängida majanduslikku „palgamõrtsukat“ impeeriumi loomises, kui seda tehakse vähem arenenumate arvelt üle kogu maailma. Teda paluti, et ta ei kirjutaks oma kogemustest raamatut ja pakuti isegi altkäemaksu, aga pärast 9/11 sündmusi ei saanud Perkins enam vaikida.


Korporatokraatia ja majandusmõrvarid
Korporatokraatia on grupp inimesi, kes juhivad maailma suurimaid korporatsioone. Nad kontrollivad meediat, olles omanikud või reklaamiandjad, ja enamikku poliitikuid, kelle kampaaniaid nad rahastavad. Korporatokraatia tipus on raske tuvastada, kas keegi töötab erafirmas või valitsuses, sest nad vahetavad sageli ametikohti, haarates endale tähtsaid positsioone. Nende peamine eesmärk on maksimeerida kasumid hoolimata sotsiaalsetest ja keskkonnaga seotud kahjudest.
Oma eesmärkide saavutamiseks kasutatakse n-ö majandusmõrvareid, kes tuvastavad, kas asjakohases riigis on ressursse, mida nende ettevõtted himustavad – näiteks naftat. Seejärel pakutakse altkäemaksu riigijuhile või peaministrile või korraldatakse riigile suur laen Maailmapangast või mõnelt selle tütarorganisatsioonilt.
Pakutud laen on nii suur, et nad ei saa seda tagasi maksta, ja seegi on osa plaanist. Sobival hetkel nõutakse riigilt, mis ei suuda oma võlga tagasi maksta, odavamalt naftat, sõjaväebaaside ehitust, kaubanduse liberaliseerimist või riigiettevõtete erastamist.
See omakorda võimaldab mitmeid kuritahtlikke majanduslikke ilminguid: näiteks hakkavad rahvusvahelised korporatsioonid tegelema masstootmisega kohalikes ettevõtetes, pidurdades sellega majandust ja kahjustades keskkonda.

John Perkinsi ülestunnistused
Iraan 1952
““Majandusmõrvarid“ töötati välja 1950-ndate alguses, kui demokraatlikult valitud Mohammad Mossadegh sai Iraani peaministriks. Teda peeti Lähis-Ida demokraatia lootuseks üle maailma ja valiti ajakirjas Time aasta inimeseks. Üheks sooviks oli, et välismaised naftaettevõtted hakkaks maksma Iraanile ja rahvale palju rohkem selle nafta eest, mida nad sealt hetkel pumpasid.
Meile see ei meeldinud ning me saatsime ühe CIA agendi, Kermit Roosevelti – Teddy Roosevelti sugulase – sinna paari miljoni dollariga. See toimis väga hästi, kuna lühikese aja jooksul õnnestus tal Mossadegh kukutada. Asemele tuli Mohammad Reza Pahlavi, kellega USA sai soodsaid naftatehinguid teha.“

 Iraani peaminister Mohammad Mossadegh on vasakult kolmas.

Guatemala 1954
“Kui Jacobo Arbenz sai Guatemala presidendiks, oli see riik juba ettevõtte United Fruit ja teiste rahvusvaheliste korporatsioonide mõju all. Kui Arbanz võttis võimu, hakkas ta rakendama poliitikat, mis annaks õiguse inimestel oma maalapid tagasi saada.
United Fruit ei nõustunud sellega. Nad palkasid avalike suhete firma, kes käivitas tohutu kampaania USA-s, et veenda inimesi, meediat ja kongressi selles, et Arbenz on Nõukogude „käpiknukk“, kelle võimule jäädes saaksid venelased läänepoolkeral jala ukse vahele.
CIA ja USA sõjavägi asusid tegutsema. Saatsime sinna lennukeid ja sõdureid, et Arbenz elimineerida. Kui Arbenz ametist vabastati, taastati esialgne olukord ning United Fruit sai seal oma tegevust jätkata.“

Ecuador 1981
“Ecuadoris olid mitmeid aastaid võimul USA-d pooldavad diktaatorid. Siis otsustati läbi viia demokraatlikud valimised. Valituks osutus Jaime Roldós, kelle peamiseks eesmärgiks oli see, et Ecuadori naftast saadav kasu läheks kohalike inimeste aitamiseks.
Ameerika Ühendriikidele see muidugi ei meeldinud ning mind saadeti ühena majandusmõrvaritest Roldósi meelt muutma. Ütlesin talle, et tema ja tema pere saavad väga rikkaks, kui ta nõustub meie tingimustega, aga kui ta jätkab oma poliitikat, siis on ta surmalaps. Ta ei kuuletunud ja mõrvati, kusjuures kaks peamist tunnistajat hukkusid enne tunnistuste andmist autoavariis.“

Panama 1981
“Panama president Omar Torrijos oli väga karismaatiline mees, kes tõesti tahtis aidata oma riiki. Kui ma pakkusin altkäemaksu, ütles ta, et ei vaja raha. Soovides oma riigi õiglast kohtlemist ja sellega aidates Ladina-Ameerika riikidel iseseisvaks saada, lausus ta: „Mul on vaja Panama kanalit tagasi Panama inimestele – jätke meid rahule!“
1981. aasta mais mõrvati Ecuadori president Jaime Roldós. Omar oli sellest teadlik ja teatas, et tema on arvatavasti järgmine. Õnneks oli ta saanud Panama kanali oma valdusesse läbirääkimistel Jimmy Carteriga (James Earl Carter oli Ameerika Ühendriikide president aastatel 1977–1981, kes andis 1979. aastal Panama kanali tsooni Panamale tagasi. Seda nähti järeleandmisena Ladina-Ameerikale ja kodumaal kritiseeriti seda otsust tugevalt – toim.)
Sama aasta juunis, kõigest paar kuud hiljem, kukkus Torrijos lennukiga alla. Ei tekkinud kahtlustki, et tema hukkumise taga oli CIA, sest üks Torrijosi turvameestest ulatas talle viimasel hetkel enne lennukisse sisenemist väikese magnetofoni, millesse oli paigaldatud pomm.“

Venezuela 2002
“Mul on olnud huvitav jälgida, kuidas see süsteem on jätkuvalt samasugune pärast mitmeid aastaid, kusjuures majandusmõrtsukad on muutunud üha paremaks. 1998. aastal sai Hugo Chavez presidendiks. Enne teda valitsenud riigijuhid olid väga korrumpeerunud ja peamiselt hävitanud riigi majandust. Chavez astus USA-le vastu, nõudes, et Venezuela nafta aitaks Venezuela rahvast.
2002. aastal lavastas CIA riigipöörde, nagu Kermit Roosevelt oli teinud Iraanis – makstes inimestele tänavale protestima minemise eest raha. Televisioonis jäi mulje märatsevast ja protesteerivast rahvast kogu Venezuelas.
Paraku aga oli Chavez piisavalt tark ja inimesed seisid nii ühtselt tema selja taga, et nad lahendasid selle olukorra. See oli Ladina-Ameerika ajaloo üks suuremaid hetki.“

Fotol Hugo Chavez

Iraak 2003
“Iraak on tegelikult hea näide sellest, kuidas kogu süsteem toimib. Esimesel korral Iraagis need võtted ei õnnestunud. Majandusmõrvarid ei suutnud Saddam Husseiniga kokkuleppele jõuda, „šaakalid“ ei suutnud ta turvameestest läbi tungida ja sõjavägi, kes hävitas Husseini armee, ei täitnud oma ülesannet. Lõppude lõpuks oli Saddam töötanud ka CIA heaks, kui oli vaja mõrvata endine Iraagi president.
Pärast mitmeid ebaõnnestumisi saatsime uuesti kohale sõjaväe ja seekord tegime puhta töö ning võtsime ta maha. Operatsiooni käigus sõlmiti väga tulusad ehituslepingud, sest me pidime ehitama üles riigi, mille me just olime hävitanud. See on päris hea USA-le, kellel on Iraagis suuri ehitusettevõtteid.“

Fotol Saddam Hussein

Mida teha selleks, et meil kõigil oleks parem tulevik?
“Me peame arvesse võtma, et siin planeedil ei loe ainult inimese kogemus, vaid ka kõikide taimede ja loomade koosmõju. See muudab meid edukaks. Edu sõltub sellest, kui hästi me suudame siduda kõike meid ümbritsevat.
Ma olen teadlik sellest, et minu lapselapsel ei ole võimalik pärida säästvat, rahulikku, stabiilset, sotsiaalselt õiglast maailma juhul, kui igal lapsel, kes täna kasvab Etioopias, Indoneesias, Boliivias, Palestiinas ja Iisraelis, ei ole seda lootust.
Sa pead hoolitsema kogu inimkonna eest, vastasel juhul tekivad probleemid. Meil on tõesti vaja aru saada sellest, et kogu maailm on kogukond. See teadmine toob meile rõõmu. Võime seda nimetada vaimsuseks. Kindel on see, et rõõm pärineb õndsusest, see aga headest omavahelistest suhetest. See on uskumatult imeline tunne – sa ei saa seda rahast, vaid omavahelistest suhetest.“

Saadet John Perkinsiga saad vaadata siit.
Lisaallikad: John Perkinsi kodulehekülg, Zeitgeist Addendumi kodulehekülg

Toimetas Laur Raudsoo

Allikas: http://www.telegram.ee/maailm/majandusmorvar-john-perkins-raagib-usa-korporatokraatia-telgitagustest#.VCJ91Ff7Lyj