Martin Helme | Uus maailmakorratus

Martin Helme, Konservatiivne Rahvaerakond

Mis on ühist Ukraina konfliktil, kaosel Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas ning Hiina territoriaalvaidlustel praktiliselt kõigi oma naabritega? Need kõik on märgid sellest, et senine julgeolekutasakaal maailmas on lõppenud, kuna Ameerika on loobunud maailmapolitseiniku rollist.

Taanduv politseinik

Olgem ausad, ega keegi ei hinnanud seda politseinikku kuigi kõrgelt. Tasub vaid meenutada neid hüsteerilisi ja massilisi "rahumarsse", mis toimusid ameeriklaste Iraaki sissetungi aegu, mil põlevate silmadega maailmaparandajatest noored tänaval üles-alla hüppasid ja karjusid "yankee go home". Noh, jänki läkski koju. Tulemuseks ei ole mitte suur lilleaed ja üleüldine sallivuse ning rahu puhang maailmas, vaid täpselt see, mis alati on, kui politseinikud ära kaovad: kaos ja häving.

Eesti inimene õnneks ei vaeva me oma kena väikest peakest maailma laibakuhjadega. Hea kui meie keskmine meediatarbija on kursis suuremate pealkirjadega Ukrainast või Gazast. Eriti see viimane on suurepärane koht, kus ajada end moraalselt puhevile, olles heade poolt ja halbade vastu.

Palju raskem on olla heade poolt ja halbade vastu näiteks Süüria kodusõjas, kus kolme aasta jooksul on laibakuhi kasvanud 170 000 (või mõnedel andmetel ka 200 000) inimese kõrguseks, põgenikke on tekkinud aga mitu miljonit. Seal pole ju häid ja halbu, kõik ühed halvad, järelikult ei saa kuidagi ennast ühe või teise poole kasuks vahule ajades upitada. Järelikult on lihtsam neist võikalt tapetud lastest mitte rääkida. Nii nagu on lihtsam mitte rääkida neist tuhandetest surnud kristlastest, kes on viimastel kuudel tapetud Iraagis või ühe päeva jooksul mõrvatud 2000 inimese kõrgusest jeziidiusuliste laibakuhilast Kurdistani piiril. Kuna Eesti meedia välisuudised koosnevad eelkõige suurte lääne agentuuride pealkirjade kopeerimisest, siis me neist hollywoodilikku hea-halva kategooriasse mitte mahtuvatest asjadest ei tea, küll aga saame söögi alla ja peale jooksvaid raporteid Gazast.

Paraku ei muuda meie teadmine või mitteteadmine maailma jaoks mitte midagi, see räägib midagi ainult meist endist ja meie silmaringist. Aga vaatame korraks teisele poole maakera. ASEAN-i üheks põhiteemaks on Hiina territoriaalsed nõuded India, Jaapani, Filipiinide, Malaisia, Vietnami, Brunei ja Taiwani vastu. Mis neid riike ühendab peale piiri Hiinaga? Eelkõige see, et suurem osa neist on olnud Hiina võimsuse kasvu ajal kas kahepoolsetes või kollektiivsetes julgeolekukokkulepetes USA-ga. Peking on Obamat kuulanud ja teinud ühese järelduse, et jänkidepoolne osa kokkulepetest on küsitav. Tõusev suurjõud otsustas koheselt hääbuvat suurjõudu provotseerida ning rusika lauale lüüa. Washington pole siiani tõsiseltvõetaval moel reageerinud.

Saatuslik valearvestus

Sama on otsustanud teha Putini Venemaa. Euroopa Ühendriikide poole sammuvad Euroopa pealinnad ei pruugi mäletada, et NATO algne eesmärk oli hoida venelased väljas, ameeriklased sees ja sakslased maas, aga Moskvas mäletatakse. Nüüd, mil ameeriklased on sisuliselt väljas, pole enam sakslased maas ja venelased on teinud panuse – nagu korduvalt varemgi ajaloos – sellele, et nad lepivad sakslastega kokku ning jagavad Euroopa oma mõjusfäärideks. Kes jaksab süveneda uudiste pealkirjadest veidi kaugemale, teab, et sakslastele selline variant sobib suurepäraselt.

Ja siis muidugi moslemimaailm. Viis aastat tagasi oli Lähis-Ida Ameerika protektoraat. Bagdadis, Kabulis, Kairos ja Islamabadis istusid mehed võimul, kuna ameeriklased nii tahtsid. Nad olid – vana Külma sõja aegset ütelust meenutades – lurjused, aga "meie" lurjused. Araabia kevad, mis polnud kunagi ega kusagil demokraatialiikumine, vaid tugeva islamitaustaga mäss korruptantide vastu, lükkas minema nende lurjuste esimese laine ning neile järgnenud riigipöörded ja kodusõjad on teinud lõpu ülejäänutele. Midagi muud polnudki oodata pärast seda, kui jänki koju läks. Lõi muu hulgas käega ka Iraani ohjeldamisele. Lõppude lõpuks, las juudid või eurooplased või ükskõik kes tegelevad tuumamullade ohjeldamisega.

Palun mind mitte valesti mõista. Mul ei ole Obama Ameerika suhtes mingit liigset sümpaatiat, eelkõige selle pärast, et praegune administratsioon on kõigile puust ette ja punaseks teinud, et ta hülgab silmagi pilgutamata nii oma liitlased kui väidetavad väärtused. Minu peamine eemärk on ärgitada Eesti inimesi mõistma, et senised meie julgeolekut taganud süsteemid on muutunud õõnsaks ning tegemist on ainult paberil olevate deklaratsioonidega. Meil on oma rahvusliku julgeoleku ja edasikestmise tagamiseks vaja midagi kõvemat kui paber.

Eesti poliitikud on muidugi teinud taaskord sama saatusliku valearvestuse nagu 1930. aastatel. Toona võeti pärast Vabadussõda loogiline Briti orientatsioon. Kuna britid olid aga Esimesest maailmasõjast kurnatud ja tõmbasid otsi kokku, siis tegid nad 1930. aastate alguses põhimõtteliselt sama, mida praegu teevad amid: lasid vaikselt jalga. Eesti toonane poliitiline juhtkond võttis selle peale Saksa orientatsiooni ainult selleks, et avastada kriitilisel momendil: fritsud teevad vankaga meie arvelt alati diili. 1939. aastal üritati paanikas uuesti Briti orientatsioon võtta, aga oli juba lootusetult hilja.

Saksamaa ohud

Ka praegu on Eesti teinud selge panuse Saksamaale kui meie peamisele toetajale ja eestkostjale. Selle nimel on ilma igasuguse kriitikata heaks kiidetud kõik sammud, mis Berliin on astunud euroliidu kujundamisel Neljandaks Reichiks. Nojah, eestlased elasid 800 aastat sakslaste alamatena, küllap leiab nii mõnigi meie poliitikakujundaja, et see on talutav. Võib-olla. Aga see ei ole talutav brittidele, kes on tänaseks – eriti peale demonstratiivselt alandavat kaotust sakslastele vaidluses Euroopa presidendi isiku üle – võtnud kindlalt kursi euroliidust lahkumisele. Ilma brittideta avastavad prantslased õige kiiresti, et nad on peaaegu võrdsest partnerist Saksamaaga liikunud Eestiga põhimõtteliselt samasse kategooriasse: suu pidada ja edasi teenida.

Ja kui eestlastele võib see kategooria olla talutav, siis prantslastele, aga ka poolakatele mitte. Sakslased ajavad oma upsakuses ja kitsarinnalisuses omaenda kätega lõhki selle, mida nad visalt ja sihikindlalt on aastakümneid ehitanud.

See toob meid tagasi algusesse. Süsteemid, millele Eesti on toetunud viimased kümme-viisteist aastat, on lakanud või lakkamas toimimast. Ja kui meil on oma kibedast ajaloost üldse mingeid õppetunde õppida, siis see on: kõige rängemalt oleme kannatanud siis, kui oleme lootnud teiste peale, kõige paremini on läinud siis, kui oleme toetunud enda jõule. Ajame end siis kiirkorras vormi, et oleks jõudu, millele toetuda.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/593927/martin-helme-uus-maailmakorratus#.VAx00y5nXL8.twitter