(:) kivisildnik | Inimrööv kaaperdatud riigis

Tõenäoliselt ei saa me kunagi teada, kes on kodanik Eston Kohver, millega ta tegeleb, mis temast lõpuks saanud on või kas teda üldse olemas oligi. Meedia valetab, luure valetab, vaenlase propaganda valetab ja kui kusagil selles valede meres ongi mõni tõetera, siis puudub meil instrument üksikute tõeterade sõkaldest eristamiseks.

Me elame totaalses vales ning peame infosolgiga leppima ja selles võikas vaimses keskkonnas kuidagi hakkama saama. Reklaamid on vale, poliitiline agitatsioon on vale, seksuaalne propaganda on ilge ja kohutav vale, suurem osa kultuurist ja meelelahutusest kannab moonutatud maailmavaadet ning kahjulikke või lausa enesehävituslikke väärtusi.

Näiteks liberalism, turufundamentalism või moraalne relativism, kõik need viivad selleni, et õigusruum korraldatakse erakapitali abil ja korrumpeerunud ametiisikute kätega kiimalise vähemuse huvidele ja nõuetele vastavaks. Tulemuseks on muu hulgas Eesti vabariigile lojaalse kodaniku laste rüvetamine, alandamine ja mõnitamine avalikõiguslikus meedias, haige uusstalinism.

Tööjõu vaba liikumine

Oleme olukorras, kus lapsi rüvetav meediakanal annab meile infot, mis tuleb allikast, mis pole veel Dresseni-aegsete valede pärast vabandanud ja see kõik juhtub nn Eesti vabariigis, kus põhiseadus reaalselt ei kehti, küll aga kehtib võõrraha, omavolitseb väliskapital, on võõrast riigist meiliga saadetud seadused (80-85% meie omadest on import) ning kus tehakse meeleheitikke pingutusi, et võõrast ja väärastunud kultuuri kehtestada.

Eelnev kirjeldus räägib meile sellest, et elame kaaperdatud maal. Keegi on meilt riigi ära võtnud, ja kuidas, pole ka kellelegi saladus. Meie ametnikud ja poliitikud on korrumpeeritud või ise korrumpeerunud ning pole kindel, et kõik VEB fondi tegelased tegid seda, mida nad tegid, Makarovi püstoli toru kuklasse surutud.

Enesestki mõista on see kõik toimunud loomastunud massi soosiva mörina saatel. Kuid tulgem tagasi inimröövi ja selle ametliku versiooni juurde, olgu siis pealegi nii, et kõik juhtus täpselt nii, nagu lehes kirjutati. Sõjardist naaberriik röövis Eesti okupatsioonivõimude ametniku. Teenuste, kaupade ja tööjõu vaba liikumine on püha ja kui ka ei olnud päris vaba – kes meist oleks –, siis liikumine ja tööjõud on tuvastatavad, seega globalistlikust vaatevinklist vaadatuna oli tegu siiski 2/3 õige asjaga.

Meie jõustruktuuride õilsad ordurüütlid ei ole suutnud ära hoida riigi kaaperdamist ja nüüd on nad võimetud ka iseenda röövimist ära hoima, ma näen siin süsteemset lähenemist. Arvestades konteksti, midagi enamat meil otsuste langetamiseks ei ole, on asi selge. Juhtunu kontekst on liberalism, liberalism on aga keskkond, mis on loodud selleks, et kes kaugelt suure jõuga tuleb, saaks kohapeal teha, mida ta tahab. See, kas ta tuleb suure majandusliku, seksuaalse või meelelahutusliku jõuga, ei ole oluline.

"Sumadan ukraadina!"

Loogiline on see, et liberalism kehtib kõigile, mitte ainult väliskapitalile ja võõrkultuurile, tõeline liberalism soosib samadel alustel ka välismaiseid jõustruktuure ja lihtsalt relvastatud isikuid. Peaasi et, on välismaalt ja tal on jõudu. Jõud oli, viisid kohvri ära, me võime nüüd küll J. A. Kiire kombel halada: „Sumadan ukraadina! Sumadan ukraadina!", aga reaalne valik, mis meie ees seisab, on ikka minna Tootsi juurde õpipoisiks ja tuua talle poest viina, nagu ka suitsu.

Vabandage väga, aga Eesti kultuurikontekstis on see, kellel Vene suunal kohver ära varastatakse, jobu. Naeruväärne kloun. Kuid tõlgendagem inimröövi ametlikku versiooni ka teiste kehtivate väärtuste valguses. Sallivus ja multikultuur, eks ole, palju toredaid rohelisi mehikesi, muud ma ei ütle. Inimrööv rikastab, inimkaubandus üldse rikastab, pealegi on see ökoloogiline äri, inimene on taastuv loodusvara. Oleks röövitud mõni fossiilne käntsakas, näiteks hunnik fosforiiti, siis oleks muidugi põhjust pahandada.

Kui mõistete hägustumine, tänapäeva Ukrainas ei ole sõda sõda, tänapäeva Eestis ei ole perekond perekond ja kuskil maal ei ole rahva tahe rahva tahe, küllap siis ei ole ka Eesti–Vene piiril inimrööv enam inimrööv ja kui inimrööv pole inimrööv, siis pole ka millegi pärast muretseda.

Põhiline väärtus on aga kõigi väärtuste suhtelisus, pole mingeid väärtusi ega kindlaid mõõte, kõik on suvaline, aga põhiliselt nii, nagu võõrvõimud ja nende hääletorud ütlevad. Ei ole head ega halba, kui üldse on midagi halba, siis traditsioonid ja kohalik kultuur. Inimrööv aga pole kindlasti Eesti traditsioon ega ka kohalik kultuur, ei mäletagi siin mõnda inimröövi peale kasiinorikkuri tütre juhtumit ligi inimpõlv tagasi.

Kui lähtume sellistest traditsioonilistest väärtustest, nagu näiteks Eesti riik, siis oleme lõhkise küna ees, riik on kaaperdatud ja sellelt positsioonilt häält tõstes teeme ennast lihtsalt lolliks. Kui võtta aluseks aga liberalism ja moraalne relativism, siis on kõik lubatud. Hiinlane võtab Tiibeti, venelane Krimmi, jänkid krabavad üldse, kust aga saavad ja sõbralik tibla piirdub esialgu ainult ühe Eesti ametnikuga. Ehk peaksime isegi tänulikud olema, tubli naabrimees, ei lase korruptsiooniahelal hukka saada.

Kahe aasta pärast sõda?

Mõned targad vandenõuteoreetikud kordavad nagu mantrat, et Ukrainas algasid sellised inimröövid kahe aasta eest. Sellega tahavad nad öelda, et Eestis algab kahe aasta pärast sõda. Esiteks on kaks aastat väga pikk aeg, kes kraani juures, võib selle ajaga sitaks pappi kokku ajada, miljard või kaks, pole mingi küsimus. Palju siis inimesel ikka vaja on, ühe miljardi sööb inflatsioon ära, aga teise eest saab lõdvalt burksi kätte.

Nii nagu iga tiblade poolt äravõetud ametnik loob kohe uue ametniku töökoha, nii loob ka sõda meeletult, otse tööstuslikes kogustes töökohti. Iga tapetu ja sandistatu on uus töökoht. Sant annab tööd ka kargutreialile ja ratastoolide maaletoojale. Keegi kaevab ühishaudu, keegi müüb viirukit ja mürri, keegi lööb kabelis kahes vahetuses kella ja keegi lohutab mõõduka tasu eest rikkaid leskesid.

Tõsi ta on, sõjas saab tööliste ja teenistujate kõrval surma ka hulk töötuid, kuid iga lauspommitamises otsa leidnud töötu on maksumaksja koorma kergendamine, sama kehtib pensionäride, laste ja koledate naiste kohta. Sõda annab võimaluse lahendada ka muid vähemtähtsaid probleeme, esimese löögi annab iga mõistlik valitsus sisevaenlase pihta ning laseb õhku oma raamatukogud, koolid, teatrid, ooperid ja muuseumid. Näed, mis kuri vaenlane tegi!

Sõda on muidugi suhteline, nagu kõik asjad, aga muretsemiseks pole põhjust. Kes saab surma, selle kannatustele tuleb lõpp, aga kes jääb ellu, saab tööd varemete koristamisel. Kuid võib minna ka väga hästi: mõnes kohas, nagu Palestiina, Liibanon, Sudaan või Afganistan, ei lõpe sõda kunagi ära ja majanduslik õitseng on meie tavalisele heteromõistusele hoomamatu, enamikul inimestel on Palestiinas koguni kaks töökohta. Päeval sõidad taksot või loed ülikoolis loenguid, öösel aga jooksed Kalašnikoviga ringi või teed raketiettevõttes karjääri.

Eesti on kosmoseriik ja raketiasjanduses on meil head väljavaated.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/594573/-kivisildnik-inimroov-kaaperdatud-riigis