Enn Oja: Kuidas klikivõimu asemel rahvas võimule saaks
Enn Oja, www.DELFI.ee |
 |  | |||
| ||||
 |  |
Küll saavat üksikutest erakondade lakeid, küll ei sõltuvat neist midagi, ja üldse olevat nad igasuguse erakondliku sisekontrolli alt väljas. Nagu just see oleks meie liiduvabariigis omaette riiklik eesmärk.
Mõneti võib rünnakrühmlastega isegi nõustuda. Kui mingi otsus nõuab "jah"- või "ei"-vastust, siis võib sõltumatu liige küll sattuda kord ühte, kord teise leeri. On ta sellepärast kohe vastava erakonna vabatahtlik liige?
Nõustuda võib sellegagi, et 1 või 2 üksikut mõjutavad hääletusi seda vähem, mida rohkem on võimuklikil endal hääli. Aga kui see kliki häälte arv on napilt üle 51 ja rahva kulul eeliskorras (kes siis veel?) mööda maailma Eestit tutvustavaid klikiliikmeid on "jah"-ülekaaluks liga vähe?
Üldse ei saa aga nõustuda arvamusega, nagu mõni iseseisvuslane varastaks mõnisada häält just ennast rahvuslasteks lugevalt IRL-ilt. On ju IRL otsast otsani tingvärvilt euroroosa. Samuti ei tähenda mõne venemeelse hääled keskerakondlaste röövimist. On nendestki palju "našimaid".
Mis aga ühtki materdajat pole millegipärast huvitanud, on põhjus, miks meil need üksikud üritajad on liigitatud lausa riiklikult roojasteks? Et see endale ja kõigile selgeks teha, siis just sellest tulekski alustada.
Siin ei saa enam ilma põhiseaduse ja riigikogu valimise seaduseta. Juhiks olgu ainutähenduslik loogiline järeldamine, ka siis, kui see on püütud siduda tundelise tõlgendamise köidikuisse.
Et põhiseadus on põhiseadusliku seaduse või lihtseaduse suhtes ülem, pole ehk vaja enam tõestada. Sätestab põhiseadus midagi, siis alam ürik seda muuta ei saa, ei otse ega kaude. Küll võib nt alam riigikogu valmise seadus määratuväliselt korraldada valimist küllatki vabalt. Nii kohustab põhiseaduse §71 riigikogu moodustama komisjone, fraktsioonide moodustamiseks on riigikogu liikmetel aga kohustuse asemel õigus. Et põhiseaduse IV peatükk riigikogust ei sätesta erinevalt eelesitatust midagi erakondade kohta, võib tunduda vastuoluna. Samas pole erakonnad keelatud, vaid põhiõiguste peatüki §48 näeb nendesse kodanike koondumist samuti kui ühe õiguse kasutamist. Põhimõte "pole keelatud, siis on lubatud" seega erakondade osavõttu riigikogu valimisest ei keelusta.
Põhiseaduse §60 nõuab, et riigikogu valimine (kasutan ainsust, sest tegemist on ühe valimisega) peab olema vaba, üldine, ühetaoline ja otsene, aluspõhimõtteks proportsionaalsus (edaspidi parema arusaadavuse huvides maakeelne "võrdelisus"). Kui mõni neist põhimõtteist ka on ebamääraste piiridega, siis ainuselgelt saab neist mõista vaid viimast - võrdelisust. Ometi on senistel riigikogu valimistel just sellest saanud suurim sahkerdusvahend. Kui 1991.-1992.a pandi põhiseadust kokku, siis välismaailma ees sooviti võrdelisusnõudega hiilata, ent siseriiklikult seda siiski rikkuda. Põhiseaduse koostajad arvasid, et kui vaieldamatule "võrdelisusele" lisada ähmastav "põhimõttel", siis annab see vaba voli alamas valimisseaduses sellest nõudest mööda hiilida. Unustati aga tõik, et tegemist on matemaatilise ehk täismõistega, mis ei allu tõlgendustele, ning nii on näiliselt päästva sõna "põhimõttel" tähtsus siin 0. Võrdelisust väljendab üle ilma tuntud valem y=ax, mis on sirge ning läbib 0-punkti. Mistahes nihutatus või sirgsusetus pole enam võrdelisus (nagu nt praegune tulumaksuarvestus) ega vasta seega ka põhiseaduse §60 nõudele ehk põhiseadusega on vastuolus riigikogu valimises sätestatud 5%-line valimiskünnis. Kui 30% häältest annab 33% kohtadest, siis seda võib võrdeliseks nimetada ehk tõesti vaid 101 de facto seisundis riigikogulast ning nende õigusõiendajatest ringkaitse, iga matemaatiku mõistus aga lihtsalt peab üle viskama.
Teine soovitud, ent samuti vigane valetõlgendus kõlab nii, et võrdelisus ise lausa nõudvat erakondi, sest üksikute korral polevat ju võrdelisust vaja. Meelepärane polnud vist tõdeda, et võrdelisus võib tähendada hoopis võrdelist valimist piirkonniti, nt 2 korda suurem valijatehulk saab ka valida 2 korda rohkem liikmeid riigikokku. Ümardamisveast pole seejuures muidugi pääsu, ning see viga on seda suurem, mida rohkem on piirkondi ehk valimisringkondi.
Eredaimad rumaluse pärlid on hoopis Hondti jagajad ja jagamine järjekorranumbritega ise. Kõigepealt ei vasta võrdelisusele astmenäitaja 0,9, ja edasine jagajate jadadega moonutatud võrdlusarvud on mitte võrdeline, vaid pöördvõrdeline(!) tulemus.
Vähe sellest, ühetaolisuse nõue eeldab, et riigikogu kohtade jaotamisel oleks igal häälel võrdne kaal. Kuidas on lugu aga tegelikult? Et seda nõuet piltlikult selgitada, võtan ühe valimisringkonna 100000 valijaga ja teise 10 korda vähema 10000 valijaga. Kummaski 100 valijat. Võrdeliselt saab jaotada küll riigikogu liikmekohad - nt 20 ja 2, ent sellega kogu võrdelisus ka piirdub. On selge, et suuremas valimisringkonnas on 10 korda kergem saada nt 1000 häält. Meil seda hääle kaalu ebavõrdsust edasisel nn kompensatsioonimandaatide jaotamisel ei arvestata üldse. Ometi pole selles ebavõrdsuses süüdi ei valijad ega kandidaadid, vaid valimisega sahkerdajad (Muide, samal põhjusel ei tule mandaate jaotada kohe valimise väljakuulutamise, vaid hääletamise lõpetamise järel). Siin aitab matemaatika, nimelt tuleb iga valimisringkonna jaoks arvutada häälte võrdsustustegur, ning alles siis saaks neid võrdsustatud hääli jaotada üle liiduvabariigi. Valimisringkonnas endas seejuures suhted ei muutu. Et mõista sahkerdamisihast tingitud valimispettuse ulatust, toon mõned näited senistelt riigikogu valimistelt.
1992.a sai teenimatult 1160 võrdsustatud lisahäält Juhan Aare (8. valimisringkond) - 8181 asemel 9341 toorest ehk võrdsustamata häält, seevastu kaotas 1097 häält Kirill Teiter (6).
1995.a tehti külma Toomas Savile (9) 1115 häälega, vahelt sai 1349 häält Edgar Savisaar (6).
1999.a õnnestus Edgar Savisaarel (6) õhust võtta 3247 häält, õhku haihtus aga Jüri Mõisa (1) 1721 häält.
2003.a osutus ohvriks Mihhail Stalnuhhin (7) 1090 häälega, õnn naeratas taas Edgar Savisaarele (2) 1370 häälega.
2007.a ehk eelmisel valimisel kotiti taas Mihhail Stalnuhhinit (7) 1514 häälega, senise rekordi püstitas aga kasusaaja Andrus Ansip (4), kelle 18195 hääle asemel suunati tema seltsimeeste kukrusse 22540 häält, kingitus seega tervelt 4345 häält! Oli ju AAnsipi 4. valimisringkonna võrdsustustegur 0,807233 ehk maha oleks tulnud kõigilt selle ringkonna kandidaatide häältest võtta 23,88% ehk ebaseaduslik oli iga 5. hääl. Mis on neil tulemustel pistmist ühetaolisusega? Ma pole küll usklik, kuid siin hakka või uskuma, et kõik selle sahkerdamisega seotud tegelased on võrdelisust ja võrdsust käsitletavatest mata tundidest teinud poppi.
Klikile pole meelepärane ka tõik, et kompensatsioonimandaadid rikuvad ka otsesuse nõuet. Kui Sõrve valija hääled lähevad oma ringkonna kandidaadile antutena välja Viru või Võru kandi kandidaadi heaks, ning see loetakse otseseks valimiseks, siis tuleks neilt arvajailt küll igasugune haridusttõendav tunnistus ära võtta.
Õigusega on katsetatud vaidlustada kautsjoninõuet. Rikub see valimise üldisust, et kellelegi ei tohi võimaldada eeliseid varandusliku seisundi tõttu. Selle kirjutab ette juba põhiseaduse §12. Mistahes põhjendus, olgu ta kui rumal tahes, ei saa olla ülem põhiseaduslikust nõudest.
Sama põhiseaduse §12 ei luba eeliseid ka poliitiliste veendumuste tõttu. Just selle alla käivad meil ka erakonnad ja erakonnatud ehk valimistel üksikkandidaadid. Kuidas on meil lood selle nõude täitmisega? Kuigi erakondadelt nõutakse ebaseadusliku valimiskünnise ületamiseks 5% üleriigilisest häältekogust, moodustub see nagunii valimisringkondades saadud häälte summana ning see 5% on võrdlemiseks nii ka tagasiviidav igasse valimisringkonda eraldi. Näiteks 2003.a riigikogu valimisel moodustas 6. valimisringkonnas karjale erakondlastele kokku 5% häältest 1448, üksikkandidaat pidi üksi saama aga 4825 häält ehk 3,33 korda enam! Nii on põhiseadust rikutud igal valimisel ja igas valimisringkonnas ja järgmisel veel rohkem, sest 6. valimisringkonnas toob 1 mandaadi kaotus kaasa üksikkandidaatidele juba 4-kordse häältenõude moonutatuse. Riigikogu liikmed võivad ju olla ... pealt riisutud, ent vähemalt tõenäosus lubab eeldada, et keegi neist suudaks taibata, et 5% on sama mis 1/20, mis omakorda tähendab seda, et kvoot ja 5%-line valimiskünnis võivad enam-vähem vastavusse jõuda vaid 20-mandaadilise valimisringkonna puhul!
Kuidas edasi minna?
1) Lihtsaim lahend oleks teha mitte midagi ehk vanaviisi ainult de facto seisundis jätkata. On rahvast petta õnnestunud 18 aastat, õnnestub ka edaspidi. Eriti kui kui ringkaitse nõrgimateks lülideks pole kindlasti president ja õiguskantsler, mida on veenvalt tõestanud juba nende varasemad eelkäijad. Rahvas võib ju aeg-ajalt haukuda, kuid ansipeid ja savisaari hääletama lähevad mitte sugugi laisemalt kui lähiminevikus tänased vabadusvõitlejad oktoobripühade paraadile nende eelkäijaid tervitama.
2) Pisut keerulisem oleks asja nikerdada nii, et §60-st visata välja sahkerdamist segavad 2. ja 3. lause ning jätta kõik riigikogu valimise seaduse korraldada. Viimasest tuleks loomulikult samuti kõik ülevad põhimõtted välja rookida. Ja §12 tuleks muuta nii, et poliitiliste veendumuste tõttu tohib igatüht nöökida. See oleks eriti tähtis, sest põhiseadust järgides võiks riigikokku pugeda kümmekond küüruta üksikut, kes oma kohti õigustades avaks tee juba kümnetele järgijatele ning nii võiks asi lõpuks minna nii kaugele, et võimu võib klikilt haarata oma kätte koguni rahvas. Vaevalt riigikogu nii õudsat unenägu sooviks vaadata!
3) Riigikogulastele kõige vastikum lahend oleks aga hoopis valimisseadus vastavusse viia põhiseadusega. Kindlasti tuleks siis kaotada valimiskünnis, Hondti jagajatega sahkerdamine, ja kas kehtestada erakondadele eraldi võrdelisus koos valimisringkonnajärgse võrdsusteguriga või jätta kõik valimisringkondade sees otsustamiseks. Kui soovitaks võrdsustada valimisringkondi, siis tuleks hakata mõtlema, et ringkondade piirid ei pea sugugi jooksma mööda kunagiste rajoonide, vaid külanõukogude (ehk tänaste valdade) piire. Enne erakondadele rakendatavat võrdelist kohajaotust aga tuleks kohe riigikokku pääsenuiks lugeda need üksikud, kes on võrdsusteguriga ühtlustatud häälte arvult esi-101 hulgas. Näiteks 1999.a valimisel oli selleks vähemalt 1014 häält ja 2003.a 1357 häält. Uus valimisseadus eeldaks ka uue riigikogu valimist.
4) Edasi unistades pakun välja ka enda nägemuse, kuidas klikivõimu asemel saaks võimule rahvas. Selleks tuleks kõigepealt anda küladele ja taludele vabad käed hakata alles valdu moodustama. Miks ei tohiks näiteks olla taluvald? Seejärel arvestataks elukorralduse põhiküsimusi hääletades vallati 2 viisil, esimesel oleks igal vallal 1 hääl, teisel võrdeliselt hääletanutele. Otsuse vastuvõtmiseks on vaja kummaski 50%+1 hääl. Nii ei saaks Tallinn ülbitseda Ruhnu üle ja vastupidi. Põhialustele toetuvate jooksvate ülesannete täitmiseks valiks vallad ka valdkonniti omavahel sõltumatud teostajad, annaks neile ülesanded ja raha. Sellise rahvale alluva valitsuse tegevuse ühitavaks korraldajaks võiks olla riigivanem, kel oleks küll esindusõigus, ent puuduks riigivalitsemises otsustusõigus. Ent seda peaks otsustama rahvas juba vastavatel rahvahääletustel.
Ent aitab unistamisest. Teame ju kõik, et nagu paadunud vargale on mõttetu rääkida aususest, on paadunud riigikogulasele mõttetu rääkida õigusest.
0 kommentaari:
Postita kommentaar