TMS - KRISTJAN MäND: Erinevus ei rikasta ja multikultuursus on tegelikult multikultuuritus

"Erinevus rikastab" kampaania püüab eestlast sallivamaks ja arusaajamaks muuta. Justkui oleks meil sellga mingeid suuri probleeme. Tegelikult on meil ju palju suuremaid probleeme, mis vajaksid vähemalt sama suurt tähelepanu ja kampaaniat. Näiteks väljasurev maaelu, töötus, või kasvõi "kõrgema võimu kandja" järjest suurem võimuta jätmine ja "rahvateenrite" järjest suurenev peremehetsemine. Ohtlikum on aga eesti rahva vähenemine.
Õiget statistikat pole ammu tehtud, me ei tea, palju eestlasi veel Eestis on. Oletame, et meid ikka veel on siin maal vähemalt 70% rahvastikust. tendents on siiski eesti rahva vähenemine. Justnimelt eesti rahva väljasuremine on Eesti suurimaks probleemiks ja ohuks, mitte mingi utoopiline probleem seksuaalvähemuste ja muulastega. Kui kaob Eesti rahvas ja kultuur, kaob maailmast ka üks "erinevus", mis maailma eripalgelist sootsiumi oma eripäraga tõeliselt "rikastab".
Kui tahame tõesti, et "erinevus rikastaks", tuleb meil võidelda tõeliste "erinevuste ja rikkuste" eest. Praegune kampaania "Erinevus rikastab" tegeleb pseudoerinevuste ja pseudorikkustega. Multikultuursuse ja väljasuremist soodustava amoraalsuse ja seksuaalse sättumuse propaganda on suunatud eesti rahva ja kultuuri säilimise vatu. Lisaks kõigele on see silmakirjalik kampaania sulaselgelt põhiseadusevastane ja propageerib tegevusi, mis ei ole Eesti seadustega kooskõlas (näiteks samasooliste paarisuhe ehk abielu propaganda).

Põhiseaduse preambulas on ju sulaselges eesti keeles kirjas, et: "Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade...". Kas saab seda kuidagi kaheti mõista? Siin on konkreetselt öeldud, et Eesti Vabariik on loodud eesti rahva ja kultuuri säilitamiseks. Loogiline on, et seda saab tagada vaid sellega, et soositakse oma rahvast ja kultuuri ning vajadusel kaitstakse neid teiste võõrrahvaste ja võõrkultuuride eest. Põhiseadus ei näe ette mingit "Erinevus rikastab"-laadis multikultuursust. Kuna Põhiseadus seda ette ei näe, siis tuleb välja, et meie riigiasutused teevad sulaselget põhiseadusevasta
st kampaaniat! Aga õiguskantsler vaikib kui siga rukkis. Eks tal on "tähtsamaid" probleeme millega tegeleda, nagu näiteks ajateeniatele määratavad kätekõverdused või noorhuligaane taltsutada püüdvad õpetajad. Nendel teemadel julgeb õiguskantsler küll sõna võtta ja kontrollreidegi korraldada, kuid Põhiseaduse järgimisega ta tegeleda ei taha. Vist seepärast, et selles vallas oleks tööpõld tohutu ja seaduserikkujmine selles vallas läheb kõige kõrgemate ehk seadustetegijate endini välja!

Kas see oleks eesti rahva ja kultuuri igaveseks säilimiseks loodud riigile tõesti rikkuseks, kui meie linnadesse tekiksid omad hiina-, moslemi-, neegrite- ja teiste võõrrkultuuride linnaosad, nagu me võime näha paljudes multikultuursetes riikides? Kuidas see aitaks säilitada meie riigi eripära, mis on ju oma omanäolisuses suureks rikkuseks kogu maailmale? Aus vastus saab olla vaid ühene: see ei aita kuidagi tagada Eesti Vabariigil Põhiseadusest tulenevat kohustust säilitada eesti rahvas ja kultuur igaveseks ajaks. Vastupidi - see kiirendab ühe väikse rahva ja selle omanäolise kultuuri väljasuremist! Suurkultuurid (kui multikultuursust nii üldse nimetada võiks) suruvad väikekultuuri varem-või-hiljem reservuaaridesse, kus viimased vaikselt hääbuvad ja assimileeruvad. Selle tõttu kaotab maailm taas ühe omanäolise kultuuriga rahva ja on selle võrra taas vaesem. Nii et multikultuursus toob (eriti väike)kultuuridele hävingut, kiirendab omanäolisuse kadumist ja multikultuuritu ühenäolise massi teket.

Kui aga multikultuursus tõesti nii rikastav on, nagu väidetakse, siis miks piirduda ainult erinevate rahvuste ja kultuuridega? Toogem Eestisse sisse ka lõvid, alligaatorid, elevandid, boamaod jne. Ka Eesti metsas võiks valitseda multikultuurne rikkus ja mitmekesisus. Kas meie metsloomad ei olegi seda suurt õnne ära teeninud? Või oleks õigem siiski see, et lõvi vaatamiseks läheme kas loomaaeda või Aafrikasse safarile?

Onju nii, et kui ma lähen Saksamaale, tahan ma näha suurepärast saksa kultuuri, mitte türgi \"kebabikultuuri\"; kui ma tahan näha aastatuhandete vanust suurepärast hiina kultuuri, siis ma lähen selleks muidugi Hiina, mitte mõnda Euroopa \"hiinalinnaossa\". Ma ei taha ka, et siinsamas minu kodumaal, minu linnas, minu tänaval ja minuga samas majas elavad erinevate kultuuride esindajad. Mitte ainult oma kultuuri kaitsmise mõttes, vaid ka nende endi kultuuri säilimist silmas pidades. Iga kultuur saab õitseda tõeliselt vaid tema loomulikus keskkonnas. Ma ei taha kõndida hiinalinnaosas või kuulata hommikuti moslemite palvehüüdu keskaegses, euroopalikus Tallinnas. Igal rahval ja kultuuril on oma kodumaa. Kui seda veel pole või on see nende meelest elamiseks liiga armetu ja vene, siis tuleb neil oma koduma parema käekäigu eest võidelda, mitte kergekäeliselt emigreeruda "parematele jahimaadele".

Ühelgi kultuuril ei ole õigus nõuda olemasolu teise kultuuri arvelt, eriti kui see teine kultuur on oma ajaloolisel asualal. Kui kõik kultuurid ja rahvad on segatud, siis kuskohas ma saaksin siis näha rahvaid nende loomulikus keskonnas, nende põlisel asualal? Järelikult jääb järgi mingi tehislik võltskultuur, segarahvas, kel pole mingeid juuri ega identiteeti. Aga kas see on rikkus? Või on see hoopis kuritegu kogu maailma kultuuripärandi vastu? Multikulturism ehk täpsemalt multikultuuritus on fataalne protsess, seda tagasi pöörata enam ei saa, seda saab teha vaid üks kord. Kas selle organiseerijad ja sinisilmsed propagandistid ikka annavad endale aru, millega nad tegelevad? Neil oleks ehk aeg tõsiselt analüüsida seda, kas nende senised jõupingutused on ikka nii edukad olnud, et võiks samas vaimus edasi lasta. Tark oleks tehtud vigadest õppida ja vähemalt igasugune taganttorkimine ja propaganda lõpetada. Meil Eestis on asi veelgi lihtsam, sest selline tegevus on põhiseadusevas
tane. Aeg oleks seda tunnistada ja asuda tegutsema kõigi vahenditega eesti rahva ja kultuuri säilitamiseks. Sest seda ei tee keegi teine meie eest ära. Vastupidi, väljastpoolt tegutsetakse hoopis sellele vastu! Meie asi on valida: kas seista enda olemasolu eest, või käed ülesse tõsta ja lahustuda multikultuurituse massis, ja nii vabatahtlikult kaotada osake kogu maailma tõeliselt rikastavast eesti kultuuripärandist. Valik on meie. See võitlus võib näida lootusetuna, kuid ka meie võit Vabadussõjas näis esialgu võimatu ülesandena. Mittemidagitegemine oleks aga kuritegu, mida ajalugu ei andestaks.