ERSP KODULEHELT

ALDO ROOMERE: JUHTIMISVÕIMETUS SÜNNITAB KAOSE


(11.12.2010) Tunnistagem ausalt – maailmas on asjad põrgulikult paigast ära. Ehmatavalt sassis nii looduses kui inimmõistuses. Alles see oli, kui tudisevad punaprofessorid süüdistasid kõigis maailma hädades rahvusvahelist imperialismi ja nelja aastaaega, nüüd aga halvab õudusest judisevat üldsust oma jäledat pead ülbelt püstiajav rahvusvaheline terrorism, mille paistel õilmitseb rassism, selle varjust hiilib esile veelgi jõletislikumat grimassi väänutav neofašism ning kogu seda koletislikku saatanasigitiste hunnikut kroonib holokaustieitajate võigas vingumine! Mõni karmim loodusjõukene veel taustaks koos saastatud ookeanilainetel hulpivate surnud kalaparvedega, ja hirmu silmad ongi silmaringist vähemalt sada korda suuremad.

Maailma koletuima vaenlase meeleheitlik otsimine on muutunud kaasaja ideoloogiahakatiste ja kõikvõimalike „äärmuslaste“ vastu suunatud kartellimeedia püsiterrori põhiobjektiks. Üliohtlikke ja maailmas kõige tagaotsitumaid kurjategijaid produtseeritakse hullumeelse kire ja innuga, sest võimurite poolt väljapaisatavate valede hulk on juba ammu ületanud kriitilise piiri ning sellest haigest segadikust tõe otsimine võib terveimagi mõistuse meeleravila suletud seinte taha saata. Saatekirja ja tasuta transpordi sinna vormistavad loomulikult valedevorpimise suurmeistrid ise. 

Ajupestud ullikeste, keda paraku on vähemalt 90% kogu Maa elanikkonnast, tähelepanu juhitakse peente, vähem keerukate ja viimasel ajal juba suisa jämedate demagoogiavõtetega tegelikelt probleemidelt ja nende tekitajatelt eemale, suunates juhmi massi leegitseva viha kujuteldava vaenlase vastu. Rassism? Palun – valge peksku musta ja vastupidi, kollane materdagu punanahka ja seejärel võib nad kõik omavahel kaklema ässitada. Sest kaasaegne ühiskond näeb ette piirideta riikide, kultuuride ja erinevate rasside integreerunud rosoljet, kus igaühel on õigus nõuda oma pühakoda ja muid soodustusi. Feminism? Suurepärane – mehed on tõprad, sead,  lurjused ja jätised, naised võivad ju suurepäraselt omavahel armatseda ja kunstliku spermatilgutamise abil emastuda! Igaüks peab leidma oma, personaalse vaenlase, keda tümitada esiotsa virtuaalselt ning piisava toetuskonna tekkimisel juba lausa füüsiliselt, sest ta on vaenlane, äärmuslane, mingi tillukese huvigrupi räpaste riituste nurjatu eitaja või julgeb kahelda võitjate kirjutatud võltsajaloo säravates uustõdedes, mis just eile trükivalgust nägid. Kõikvõimsa meedia abil on sääsest elevandi ehitamine sekundite küsimus. Laseme selle elevandi veel Hollywoodi efektimeistrite käpa alt läbi ning saame sellise 4D-formaadis peletise, et tolle eluka tellijadki püksid sokkideni täis lasevad. 

Piltlikult öeldes näitab turvafirma oma püsikliendile juustu varastavat rotti tema köögilaual, ning just viimasel hetkel enne maiuspalaga plehku panemist murrab aknast ja uksest sisse erirühm, hävitades roti gaasi, elektrišoki ja automaadivalangutega. Võidukate terminaatorite järel tulvavad põhjalikult purustatud võitlustandrile ajakirjanikud ja turvafirma lugematud pressiesindajad, kes klienti ülevoolavalt õnnitlevad ja operatsiooni läbi viinud kangelasi taevani kiidavad.  Loomulikult näidatakse kogu seda eliitetendust televisiooni otsesaates.

Mõne tunni möödudes lahkuvad viimased ajakirjanikud, puruväsinud klient aga siirdub köögist elutuppa ning avastab, et kogu korter on tapeedini paljaks varastatud. Köögilaual lebab vastallkirjastatud leping turvafirmaga. Eluaegne.
Kuid tulgem nüüd sellest suurest õudustemaailmast meie tillukesse Eestisse. Oo jubedust! Meil märatseb Monika! Talv meie laiuskraadil? Lumi? Tuisk? See on ju ekstreemolukord, mida mitte keegi ei osanud ette näha! Nojah, seal paganama USA-s oleks sellise ilmaga juba ammu kehtestatud eriolukord, Rahvuskaart oleks tänavatel ja hirmus vaenlane lumi saaks küüti nii kühvlite, labidate kui rasketehnika abil. Aga see on USA ja seal on lumi ekstreemnähtus!

Tallinna haldajad, kes end juba palju aastaid heade haldjatena reklaamivad, on tolle metsiku loodusjõu ees sama abitud, kui oleks Linnar Priimägi Baruto vastu areenile astudes. Mis aga juhtuks siis, kui Eestit tabaks mõni tõsine looduskatastroof – korralik orkaan või maavärin näiteks, tagajärgedele ei julgeks ju mõeldagi! Kasvõi mõne kõrghoone üheaegne süttimine tooks kaasa lugematu hulga ohvreid, sest meil puudub sellisteks päästetöödeks vajalik tehnika ja mis veelgi hullem – erinevate ametkondade vaheline koostöövalmidus ning juhtiv ja selge mõistus, et sellist hävingut tõkestada.

Selmet siristada WikiLeaksi väidetavast ohust meie sisemistest vastuoludest rebestatud riigile, peaks kuulsusrikas kaitseminister isiklikult ronima kõige kõrgema hange otsa ja dirigeerima oma vägede kaasalöömist koletu loodusjõu taltsutamisel. Ajateenijaile oleks lõbusaks vahelduseks labidatega tänavail rassida ja hanges komberdavaid kaunitare silmadega silitada, ehk isegi neid sealt välja aidata! Ja see meeletult üleprodutseeritud ja enamjaolt ka ülemakstud ametnikevägi tuleks samuti päästetöödele kupatada! Teeniksid mingiGI osakese oma palgast ausalt välja.

Mis toimub aga tegelikkuses? Mingile kokkuleppele ei jõuta üksikisikute ega parteilise kuuluvuse vallas. Nimetage kaks silmapaistvalt jäärapäist oponenti, kes ilmselgelt ka kogu riiki ja rahvast ähvardava surmaohu korral koostöö asemel kogu energia teineteise peale urisemisele kulutaksid! Palun! Oma isiklikus eragalaktikas resideeriv peaminister viibib meist ilmselt valgusaastate kaugusel, sest oma rahvaga sideme loomiseks ja tema murede nägemiseks on sealmail alles tehnika leiutamata. Pealinna meer tuterdab oma soojas stagnatsioonikoopas, haududes salaplaane ja kaevates uusi komprakanaleid ning pealtkuulamistunneleid, ise soojast Vene karu embusest unistades.

Meelehaiguste raviks mõeldud asutus võiks neid seltsimehi ehk ühte palatisse paigutades lähendada.
Lõpetuseks – igal poliitikul, nagu sigaretikarbilgi, peaks kogu aeg küljes olema hoiatussilt: ETTEVAATUST! POLIITIK! KORDUVAL AMETISSEVALIMISEL TAPAB!