Martin Helme: Piirideta Euroopas Eestit ei ole

	Foto: Andres Putting

Käisin soomlase Veikko Saksi eesti keelde tõlgitud raamatu “Karjala ja Petsamo tagastamine” esitlusel. Üritusel räägiti sellest, mida ühist on Eestil ja Soomel Venemaale kaotatud territooriumite näol.
Lisaks kõneldi piiridest ning nende nihutamisest üldse. Kuni ühel hetkel jõudis jutt välja väga ebameeldiva tõdemuseni: kui Euroopa Liit surub läbi viisavabaduse Venemaaga — ja seda ta Saksa-Prantsuse eestvedamisel kindlasti teha kavatseb (kusjuures ei Eesti ega Soome poliitikud kavatse selle vastu võidelda) — siis muutub täiesti tähtsusetuks nii Karjala, Petseri kui igasugune muu piiriteema. Sest viisavabadus Venemaaga tähendab sisuliselt seda, et meil enam ei ole piire. Mitte kellegagi.

 

Soomlastele on üllatavalt raske selgitada, miks viisavabadus ja piiri puudumine Venemaaga eestlastele õudusjudinad peale ajab. Aga meie mäletame veel. Või vähemalt peaks mäletama.
Millest üldse algas Eesti taasiseseisvumine? Mille vastu oli kogunenud vimm, mis lõpuks prahvatas? Venestamise vastu! Jah, loomulikult ärritas inimesi ka see, et ei liha, piima, bensiini ega üldse mitte midagi polnud võimalik osta, aga see, mis lõppkokkuvõttes mobiliseeris nii meie vaimueliidi kui tavalised inimesed tänavalt oli viimase vindini keeratud eestlaste väljasuretamine nende endi kodumaal ja sellega igapäevaselt argitasandil kaasnev alandamine.
Tollase viha võttis kokku loosung “Peatage Lasnamäe”. Just reaalne oht rahvusliku väljasuremise ees pani meid võitlema nii eesti keele eest kui massimmigratsiooni vastu. Pani meid kuulutama, et oleme nõus sööma kasvõi kartulikoori. Suurem osa eestlasi tahtis oma riiki, sest see pidi meile tagama rahvusliku püsima jäämise ja pikemas plaanis tooma ka majandusliku heaolu. Tollal saadi aru, et piiride tekitamine aitab meil hoida end enamuses oma põlisel etnilisel kodumaal ja seeläbi säilitada meie keelt ning kultuuri.
Ühtlasi saadi toona aru ka sellest, et majandusliku õitsengu võtmeks on kohapealsetest huvidest lähtuvalt langetatud otsused ja siinsetest eripäradest tingitud lahendused.
Tänaseks paistavad need argumendid ja võitlused meelest olevat läinud. Meelest, muide, on läinud seegi, et kuigi venestuspoliitika välja töötajaks oli Moskva, ellu viidi seda siinsete eestlastest pugejate-karjeristide kätega.
Psühholoogiliselt on muidugi mõistetav, et oma soovis põgeneda Venemaa ja venelaste eest nii kaugele kui võimalik — kasvõi mentaalselt ja metafüüsiliselt — nähti lahendust lääne sülle viskumises. Sellise käitumise tingis segu rahvuslikust traumast, kompleksidest, naivismist ja muidugi mõjusfääride pärast võitlust pidavate suurjõudude mõjuagentide suunamisest. Viimased on oma tõhusa tegevuse eest tänaseks manööverdatud Eesti poliitika ja ametnikkonna esimeseks ešeloniks.
Aga kui nüüd vaadata, kuhu meie kriitikavaba läänesuunaline tung on viinud, siis paraku on tõde halastamatu: me oleme rahvusena sama hullus — kui mitte hullemas — seisus kui Nõukogude Liidu lagunemise eel.
Teeme väikese inventuuri. 1980-ndatel saabus Eestisse aastas u 8000-10 000 inimest idast. Viimastel aastatel on meie migratsioonisaldo Venemaa ja SRÜ-ga hakanud sellele lähenema, jäädes siseministeeriumi andmetel 6000-7000 kanti aastas. Samas puudus Nõukogude okupatsiooni ajal eestlastel võimalus läände põgeneda. Demograafide hinnangul on vabast Eestist seda teinud umbes 130 000 eestlast. Sedamööda, kuidas idast venelasi juurde voolab, eestlasi lahkub.
Selliste trendide jätkudes muutub Eesti paari aastakümnega Väikeseks Venemaaks ja toimub see, mida Ameerikas nimetatakse white flight'iks ehk valgete põgenemiseks. Inimesed lihtsalt keelduvad oma elu veetmast riigis, mis on vaid pisut vähem lagastatud, korrumpeerunud, kuritegelik ja autokraatlik kui Peipsi idakaldal.
Samal ajal puudub meil üldse igasugune ülevaade sellest, kui palju saabub siia inimesi Euroopa Liidu aladelt — aladelt, kus elab juba praegu umbes 50 miljonit moslemit ja kelle piirid lõuna suunal on sisuliselt lakanud toimimast. Niisiis oleme palju keerulisemas olukorras kui Vene ikke ajal: meil on migratsioonisurve mitte ainult idast vaid ka läänest-lõunast ning sellele survele ei teki mitte rahvusliku mobilisatsiooni näol vastusurvet, vaid käib auru välja laskmine eestlaste lahkumise näol.
Täpselt sama arenguloogika kehtib ka meie keele kaitsel. Vene ajal teadsid kõik, et kui ametlik asjaajamine oli kakskeelne, siis sisuliselt tähendas see kakskeelsust ainult meile, eestlastele. Meie võisime, kui saime, rääkida eesti keeles, aga pidime igal juhul oskama ka vene keelt. Venelased ja muud migrandid ei pidanud oma pead mõne muu keele oskusega vaevama.
Mis meil praegu toimub? Kuigi meil on eesti keel nii põhiseaduses kui muudes seadustes justkui valitsevaks keeleks kuulutatud, siis praktikas oleme tagasi Karl Vaino aegades: nii asjaajamises, äris kui teeninduses valitseb kakskeelsus, mis tähendab, et venelane peab endastmõistetavaks oma emakeeles suhtlemist ja eestlane lepib kohustusega olla kakskeelne. Ent võrreldes Karl Vaino aegadega on meie keeleruumile lisandunud suur surve inglise keele näol. Õigupoolest tõrgub mõistus seda europudikeelt inglise keeleks nimetamast, aga see selleks.
Just sellel taustal tuleb mõista ka inimeste vaenu kampaaniate suhtes nagu “erinevus rikastab”. Me näeme ja tunneme oma nahal, et tegelikult käib erinevuse ülistamise sildi all meie rahvusliku eripära, iseolemise ja kultuurilise jätkumise tasalülitamine. Kui rikastajad saavad oma tahtmise, on maailmas ühe väikerahva võrra erinevust vähem.
Olgu taoliste kampaaniate tegijateks pioneerilikud naiivitarid, kes oma meelest maailma parandavad või küünilised karjeristid, kes eurorahaga lihtsalt ennast rikastavad, tulemus on üks: nad hävitavad rahvust ja kultuuri, mis on nad sünnitanud. Sallivuse, mitmekesisuse ja multikulturalismi loosungite tegelikuks tulemuseks Eestis on taas jõuline venestamine.
Oleme rahvusena olukorras, kus me end korduvalt varem oleme leidnud: riigivõim on muutunud vähemal või suuremal määral eesti rahvusliku kestmise vaenlaseks. Et see kõik toimub sinimustvalge lipu ja eesti soost poliitikute juhtimise all teeb meele eriti mõruks, kuid ei muuta fakti. Selline riik ja tema liidrid ei vääri eestlaste poolt ei lojaalsust ega austust. Sellise riigi seadused ei vääri järgimist, maksud maksmist.
Eestis räägitakse aega-ajalt, et meil on peale NATO ja EL-iga liitumist kadunud ära suur rahvuslik eesmärk, kõiki ühendav projekt. Kui nüüd asju realistlikult hinnata, siis saab meil järgnevatel aastakümnetel olla ainult üks suur kogu rahvast hõlmav eesmärk: rahvusena ellu jääda. Paraku mitte Eesti riigi toel, vaid selle kiuste.
Allikas:http://www.syndikaat.ee/index.php