Delfi Rahva hääl: Kas Eestis oli ikka nõukogude okupatsioon?

  Seoses endise Vene Erakond Eestis juhataja ja praeguse Sotside kaasesimehe Tšerepanovi hämamisega N. Liidu okupatsiooni teemadel, on teema taas päevakorras. Ja väga hea, et see teema jälle päevakorras on.

Kas siis Eestis oli ikka Nõukogude okupatsioon või astusime me tõesti vabatahtlikult N. Liidu koosseisu? Teatavasti alistus Eesti hääletult N. Liidule ja president Päts kirjutas alla võimu rahumeelselt üleaandmise paberitele. Järgnev Varese valitsus viis asja lõpule ja liitis Eesti N. Liiduga.

Eestlastena me muidugi peame seda okupatsiooniks, kuid tegu võib olla ka lihtlabase JOKK-iga. Pätsil olid suured volitused ja õigused, ta võis sõlmida lepinguid ilma rahva arvamust küsimata.

Kui Eesti oli tõesti okupeeritud, siis tuleks Eestil ka Venemaalt välja nõuda kõik okupatsiooni jooksul tekitatud kahjud. Venemaa ei ole Eestile mingeid kahjusid tasunud. Samas Saksamaa on juutidele ja teistele natside tõttu kannatanutele toetusi maksnud. Kui Venemaa on end kuulutanud N. Liidu õigusjärglaseks (vähemalt positiivsete saavutuste puhul ta seda teeb), siis ei tohiks olla probleeme ta mõnda rahvusvahelisse kohtusse kaevata.

Nüüd aga tekib küsimus, miks Eesti seda siiani teinud ei ole? Mida kardetakse? Kui oli okupatsioon koos repressioonide, reostamiste, hävitamiste jms-ga, siis ei tohiks kohtusse pööramisel mingeid takistusi tekkida. Aga ehk kardetaksegi seda, et siis tuleks ilmsiks ka Pätsi režiimi roll okupatsiooni kehtestamisel ja kogu meie ilus jutt okupatsioonist kukub kolinal kokku. Muud takistust ju olla ei tohiks.

Uuriv ajakirjanik Andres Raid tõstatas küsimuse, et vastavalt rahvusvahelistele seadustele ei tohi okupeerija okupeeritavaid armeesse värvata. Eestlasi aga võeti N. Liidu armeesse. Raid soovis N. Liidu armees teeninutele represseeritute staatust. Seda ta aga saanud pole. Ta saatis ka mõningatele riigiasutustele küsimuse, et kas Eestis oli nõukogude okupatsioon või mitte. kõikjalt tuli selge jaatav vastus, üksnes presidendi vastus oli puiklev. Nii et president pole okupatsioonis kindel?

Ka kaitseministeerium on loobumas okupatsiooni tunnistamisest. Kui eelmisel aastal tundmatu vandaali poolt lõhuti Filtri teel Kaitseväe kalmistu väravas olnud infosilt, milles tutvustati Pronkssõdurit kui okupantide poolt püstitatud mälestusmärki, püstitas kaitseministeerium uue infosildi, milles oli sõna okupeerima asendatud vallutamisega. Seegi on märgilise tähtsusega parandus, mis näitab kaitseministeeriumi suhtumist. Iseasi kui tõsiseltvõetav on riigi kaitsmist tagama pidav ministeerium, kui ta nii kergelt alistub mingile tundmatule vandaalile.

Eesti riigi üheks aluseks on Tartu rahu. Sellest on meie poliitikud seadusevastaselt taganenud ja kehtestanud ENSV aegsed piirid. Kui Poska seda allaandmist näeks, keeraks ta hauas teise külje. Tartu rahul oli vere hind. Tänastel poliitikutel on mugav sellest omakasu (siis kiidavad sin nii Lääs kui Ida) eesmärgil loobuda. Kuid ikkagi mis õigusega anti ära suured EV maa-alad? Sellise olulise küsimusega oma suva järgi tegutsemiseks pole eesti rahvas (kõrgema võimu kandja!) andnud ühelegi poliitikule volitusi.

Talitatud on väga rumalalt. Isegi ei küsitud loovutatud maade eest kompensatsiooni. Loobumine oli täielik. Muide isegi endised narvakad pole oma maid tagasi saanud. Sama asi on Lätile loovutatud kalarohketest vetest ja üldse Eesti majandusvetest loobumisega. Loobutakse riigile olulistest asjadest ja saadakse seljuures veel kahju. Miks seda tehakse?

Erinevalt Eestist ei ole näiteks Jaapan kunagi loobunud Venemaa poolt okupeeritud Kuriili saarte tagasi nõudmisest. Muide Jaapani-Vene vahel sõlmiti peale II maailmasõda üksnes ajutine rahuleping ja see kehtib siiani. Pole välistatud, et Jaapan Kuriili saared ka tagasi saab. Soomes on jällegi neid, kes nõuavad tagasi Karjalat. Königsber (nüüd Kaliningrad) läks peale II maailmasõda 50 aastaks N. Liidu alla. Aga seegi on siiani Venemaa poolt okupeeritud.

Näitena võiks tuua ka Poola ja Tšehhoslovakkia käitumine okupantidega peale II maailmasõja lõppu. Siis saadeti neist riikidest kõik okupatsiooni ajal sisse tulnud sakslased välja. Lisaks saadeti välja ka Sudeedimaa põlissakslased. Seda tehti lääneriikide ja rahvusvaheliste organisatsionide teadmisel ja heakskiidul. Nii näeb ette ka Genfi konventsioon. Aga kuidas on lood Eestiga? Kui oli okupatsioon, siis olid (ja ka on) okupandid. Millegipärast ei räägita Eestis üldsegi okupantidest. Ei saa olla nii, et okupatsioon oli, aga okupante ei ole olnud. See on silmakirjalik lähenemine. Kui oli okupatsioon, siis oli ka selle elluviijaid ja ka ohvreid. Ilma nendest kõigist rääkimata pole meie poliitikutel mõtet okupatsioonist üldse rääkida. See ei kõla veenvalt!

Kui tegu oli okupatsiooniga, siis võiks selle eitamise karistatavks teha. Teisiti me suurele Vene propagandale vastu ei saa. Aga just selle propaganda mõju all on siinsed venelased.

Nisiis küsimus on, kas Eestis oli Nõukogude Liidu okupatsioon või ei olnud? Kui oli, siis miks me ei käitu sellele vastavalt ega nõua näiteks Venemaalt kahjutasu ja vastutuse võtmist? Ja mis seisus on praegu Narva-tagune ja Petserimaa - kas siiani okupeeritud? Mis õigusega loobuti Tartu rahust? Küsimusi oleks muidugi veelgi...

Allikas: Delfi.ee
Allikas: http://bhr.balanss.ee/