MART HELME: Ansip, on juba küllalt!

Saada sõbrale

Suursaadik

Kui Charles de Gaulle 1958. aastal Prantsusmaa presidendiks sai, suhtus Alžeeria sõjast ja poliitilisest lahmakauplemisest väsinud rahvas temasse kui messiasse. Kümme aastat hiljem protesteerisid kümned tuhanded inimesed Prantsusmaa linnades oma presidendi vastu loosungite all „Kümnest aastast on küllalt!“
Seda näidet tuleks meelde tuletada ka Andrus Ansipile.
2007. aasta pronksiööd, mis peaministri populaarsuse peaaegu et taevasse tõstsid, on ajalugu. Buumiaastad, mil rahvas meelsasti uskus, et Reformierakonna juhtimisel jõuame tõepoolest peagi Euroopa viie rikkama riigi hulka, on ajalugu.
Karmi tegelikkusesse on inimesed ärganud ka muude Ansipi ja tema erakonnakaaslaste ilusate lubaduste puhul: rikkaid soosiv emapalk ei ole toonud beebibuumi; euro kasutuselevõtt ei ole toonud stabiilsust, heaolu ja meie tänavaid kullasäraga katvaid investeeringuid; kriis, milles Ansip elada tahaks, on viinud Eestist hinnanguliselt kuni 130 000 tööeas inimest ja valimised, mis peaksid Toompeal ja Kadriorus peegeldama rahva tahet ja tahtmisi, on üha enam muutunud vaid kartellisiseseks õukondlikuks mänguks, kus valijaid on vaja vaid tagatubades tehtud kokkulepetele legitiimsuse andmiseks.
On tuntud, kulunudki tõdemus, et võim korrumpeerub alati ja absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt.
Eestis olemegi Ansipi ja Co juhtimisel jõudnud olukorda, kus korruptsioon on saanud juba sedavõrd tõsiseks vähkkasvajaks, et kogu riigihangete, eurorahade kasutamiseks kirjutatud projektide ja omakasu legitimiseerivate iseenda poolt vastu võetud seaduste-otsuste viimistletud süsteemist hoolimata pritsib see igal sammul vastu vahtimist. Kui meil eksisteeriks tõeline võimude lahusus tõeliselt iseseisvate (mitte võimuerakondade poolt politiseeritud) uurimisorganite, prokuratuuri ja kohtutega, ei räägiks me poliitilise eliidi ja kõrgemate ametnike puhul mitte üksikutest mõjuvõimuga kauplemise juhtumitest, vaid masiivsest nepotismist, riigivargusest, õigustamatust maksuraha raiskamisest, ebakompetentsusest ja usalduse kaotusest.
Paraku ei vastuta meil mitte keegi mitte millegi eest. Kui näiteks Suurbritannias astus minister tagasi ammuse liiklustrahviga susserdamise eest, siis Eestis ei vastuta siseminister tema haldusalas toimunud skandaalse elamisloaäri eest kõige vähemalgi määral - et tuua vaid üks, ülimalt skandaalne näide.
Kõik see tähendab lühidalt sõnastatult üht: võim on ennast Eestis sedavõrd kõigutamatult kindlustanud, et avaliku arvamuse ignoreerimisest on saanud reegel.
Seda reeglit demonstreerib meile järjekindlalt ka Andrus Ansip, kelle ülbed poosid ja estraaditähe leksika on muutnud ta kohaliku tubateatri kõige enesekindlamaks harrastusnäitlejaks.
Ansipil ja kogu tema amatöörlikul trupil oleks aga ilmselt aeg hakata aru saama, et meil, Eesti Vabariigi kodanikel, hakkab nende taidlemisest küllat saama. Siiani on rahulolematust vaos hoidnud inimestesse parematest päevadest pidama jäänud lootus, et rasked ajad saavad ühel päeval otsa. See lootus hääbub tasapisi.
Rahulolematust on vähendanud ka see, et kõige pahasemad ja lootusetumad on Eestist lahkunud. Aga kõik ei lahku ja need, kes on tahtnud minna, on suuresti juba ka läinud. Ja paigale jäänud ei lase lõpmatuseni endast üle sõita.
ACTA vastased demonstratsioonid ei olnud sugugi nii rahvarohked vaid murest internetivabaduste pärast. Need demonstreerisid pigem inimeste solvumist. Ansip solvas inimesi, ja sügavalt, arvaku ta ise sellest mida tahes.
Aga inimesi on solvanud ka Rein Langi poolt algatatud tants raamatukogude ümber, valitsuse järjekindel genotsiidipoliitika maaelu väljasuretamisel, ebaselgus ja ebakindlus hariduse vallas, järjest kasvavad hinnad, poliitikute pidevad väited, et nad ei saa oma, Eesti inimeste kaitseks mitte midagi ette võtta, meie allaheitlikkus võõraste ees ja välispoliitikas, meie inimeste kõhnast rahakotist välja pigistatud eurode kantimine Kreekasse ja tont teab kuhu veel ja tont teab, mis kõik veel...
ACTA oli ajend, Ansiplik uus stagnaaeg on põhjus, miks inimesed ootavad Eestis muutusi ja leiavad, et kui muude vahenditega poliitikat mõjutada enam ei saa, tuleb tänavatele tulla.
1988. aastal oli Ansip veendunud, et nõukogude võim püsib kaljukindlalt ning seda peab vajaduse korral kaitsma kasvõi verekoeri inimestele kallale ässitades.
Nüüd on ta veendunud, et praegune Euroopa Liit ja selles võimutsev stagnatsioon püsivad igavesti ning tagavad meie vildaka valimisseadusega manipuleerides ka kodanikele järjekindla näkkusülitamise korral poliitmänguritele võimu.
Meenutagem Ansipile siis Charles de Gaulle`i tõusu ja langust: on juba küllalt!
Allikas: http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=4854&lang=est