Ivan Makarov: MA SOOVIKSIN, ET VENEMAA SAADIK OLEKS MU KODU SUHTES VIISAKAM

Suhted Eesti ja Venemaa vahel on üks igavene teema, mida käsitledes saab teenida poliitilist kapitali ja selle ka maha mängida. Seda on aastate jooksul ka tehtud. Mis aga ei nihku paigast, on suhted ise. Võib-olla nii ongi parem, kuna see stagnatsioon on ju teistpidi stabiilsus. Läti oli mõni aasta tagasi teinud väga suuri samme ja järeleandmisi sellel suunal, räägiti kogunisti kardinaalsest poliitiliste ja majanduslike suhete paranemisest ehk murrangust. Millega see ebasiiras sõprus lõppes Läti jaoks, võib näha juba ka palja silmaga: lootused vene transiidile ei täitunud ja majanduskriis Lätis oli Balti riikidest tugevaim; Läti kuurortlinnast Jurmalast tahetakse mujale viia Venemaa popmuusikafestival Uus laine; Kremli massiteabevahendid materdavad Lätit rohkem, kui Eestit ja Leedut kokku; 18 veebruaril toimub Lätis vene keele teiseks riigikeeleks kuulutamise eesmärgil algatatud referendum, on juba alustatud järgmise referendumi tarvis allkirjade kogumist – nõutakse kodakondsusseaduse null-varianti. Läti Vabariigi endine president Vaira Vike-Freiberga väitis intervjuus LTV-le, et referendumi eesmärk on destabiliseerida Läti riiki ja tekitada kahju. Ja need katsed jätkuvad: tulevikus on võimalikud uued referendumid suhete pingestamise ja riigi majanduse õõnestamise eesmärgil… Venemaa suursaadik Lätis Aleksandr Vešnjakov süüdistas kohe Läti poliitikuid, väites, et referendum on riigis valitsevate sisepingete loomulik tagajärg, mis on tingitud inimõiguste rikkumisest Lätis. Eestis esines samal ajal intervjuu vormis tehtud avaldusega siinne vene saadik Jüri Merzljakov, tribüüniks tähelepanuväärse nimega portaal Vene Eesti (Russkaja Estonija), kust jutt levis ka soliidsemasse venekeelsesse meediasse. Esinemise menüü oli traditsiooniline – ajaloo võltsimine Eestis, vene kodaniku Dmitri Ganini surm 2007 aastal, “natside ja nende kohalike käsilaste heroiseerimine”, venekeelse elanikkonna tallatud õigused jne. See oli loogiline jätk ebasõbralikele avaldustele eesti euromündi ja pronksiöö järjekordse aastapäeva puhul. Äkki tegeleks vahelduseks ka heanaaberlike suhete arendamisega? Aga milleks? Nagu märkisid eile Leedu eksperdid, Venemaa välispoliitika üks koostisosa on Balti riikide tagasitoomine oma mõjusfääri. “Nagu Eestis, nii ka Lätis elab palju etnilisi venelasi, kes aitavadki Moskval vähehaaval kindlustada oma positsioone – see stsenaarium on eriti aktuaalne Läti puhul, kuid sobib ka Eesti jaoks. Leedu on Venemaa jaoks tunduvalt suurem väljakutse”, - kirjutab stratfor.com. Asi on selles, et venelasi on Leedus alla 10 % ja vaid 4 % neist on õigeusklikud, märgib allikas. “Venemaa tahab nurjata Balti riikide majanduslikke, energeetilisi ja raudteealaseid projekte, mis hõlmavad kogu regiooni. Moskva püüab hukatada Leedu Vabariiki või vähemalt vähendada abi, mida Leedu saab sellistelt mõjukatelt rahvusvahelistelt mängijatelt, nagu seda on Saksamaa. Selline taktika Leedu suhtes on vaid osa Moskva suuremast plaanist: lõhestada NATO ja sundida loobuda turvalisuse tagatistest Balti riikide suhtes”… Seega ei ole meil põhjust loota eriti sõbralikule suhtumisele ka suursaadiku poolt. On pandud maha jäigad sihid ja diplomaatia on vastav: solvavate hinnangutega avaldused ja sekkumine siseasjadesse kui käitumisnorm. Me võime vaid unistada Venemaa puhul inimlikest ja elegantsetest diplomaatidest, mis rikastaksid ka kohaliku kultuuri- ja seltsielu, nagu tegid seda näiteks Rootsi või Leedu saadikud. Venemaa ei tahagi meile praegu meeldida ega sõber olla. Teatud paralleele võib tõmmata ka näiteks Dmitri Rogozini määramisega Venemaa esindaja kohale NATOs. Oli ette teada, et tegemist on ekstremistliku maailmavaatega šovinistiga, kelle isegi väljendusviis on kõike muud kui diplomaatlik ja viisakas. Venemaa ei olnud huvitatud headest suhetest NATOga riigiduuma ja presidendi valimiste eelperioodil: selleks, et Putin teeks kindla come back’i, oli vaja ka seda, et Venemaa rahvas näeks ümberringi “välisvaenlasi” ja koonduks ohu eest äraproovitud tugeva liidri selja taha. Eesmärk on saavutatud ja Rogozin on suunatud uuele ametikohale… Vene saadikutega Eestis on nii, et nendest jääb selline isevärki nostalgia: kui lahkus Trofimov ja tuli Provalov, sain ma aru, et Trofimov oli veidi etem. Kui aga Provalovi asemele tuli Uspenski, märkasin, et Provalovilgi polnud nii väga viga. Täna tajun, et Uspenskigi polnud see kõige hullem variant. Kui hulluks peaksid aga minema suhted, et ma hakkaksin tulevikus puudust tundma ka praegusest saadikust? Ja kuhu see langev suhetetrepp meid üldse välja viib?     
Allikas: http://www.hot.ee/raadius/