SAHINAD: Põnev, kuid varjatud Eesti ajalugu

Foto: wikipedia commons

Paljud ajaloolased usuvad ja kinnitavad järjekindlalt, et eestlasi ei olnud veel mõni sajand tagasi olemas – väidetavalt oli vaid "maarahvas", kes end nii kutsus. Paraku nad ei tea tegelikult olulist osa meie ajaloost ja arvatavasti ei tahagi teada, sest sissekäidud rada ajalookoridorides on visa oma asukohta muutma.
Kui senine Eestimaa kirjutatud ajalugu algab Liivimaa Hendriku kirjutatud muistse vabadusvõitluse kirjeldusega, siis tegelikult võiksime hea tahtmise korral oma ülestähendatud ajalugu vähemalt episooditi tuhat aastat vanemaks pidada.
Paljudele tundub uskumatuna, et juba vanad roomlased teadsid sellisest maast, nagu Estonia ja selle maa elanikest aestidest. Lisaks sellele tundsid eestlasi ja eestimaad ka enne seda juba vanad kreeklased. Meie õnneks panid nad ka oma teadmised kirja.
Rooma konsul Tacitus kirjutas ligemale 2000 aastat (97 A.D. “Germania”) tagasi nii: "Kui me pöörame Sueebide (Tacitus nimetas nii Läänemerd) mere parema kalda suunas, siis leiame selle uhtuvat vastu Aestide territooriumit, kel on sarnane religioon kui sueebidel (siin mõtles Tacitus vanarootsi hõimu), kuid keel sarnane enam brittide keelele. Nad jumaldavad jumalate ema.Selle kultuse märgina kannavad nad metssea maske (meenutagem, et isegi tuhat aastat hiljem oli muinaseestlaste laeva täävikaunistuseks metssea peakuju), mis teenivad neid relva või inimkaitse asemel ja kindlustavad nende julgeoleku ja turvalisuse isegi vaenlaste keskel. Nad kasutavad harva rauast relvi, enamjagu aga nuiasid. Nad kasvatavad teravilja ja teisi kõrstaimi kannatlikkusega, mis on täiesti ebatavaline laiskade germaanlaste seas. Nad on ainsad, kes korjavad merevaiku mererannalt - glaesum, klaasi, nagu nad seda ise nimetavad." Pole muid võimalusi, kui et just Eesti ja eestlased olid sellel Läänemere idarannikul, mida Tacitus tollal kirjeldas. Samuti nimi Aesti tema kroonikas ei jäta võimalust mõne teise koha ja rahvusega spekuleerimiseks.
Professor Birger Nerman Rootsist pidas oma raamatus ("Die Verbindungen zwischen Skandinavien und dem Ostbalticum in der jüngeren Eisenzeit", 1929) väga oluliseks analüüsida samuti Tacituse ülestähendusi Aesti kohta. Tema arvamus on selline: "Ma ei leia mingeid märke selle kohta, et aestid, keda mainis Tacitus, kui Ida-Baltikumi asukaid, ei oleks eestlased. Ei ole olemas mitte ainsamatki tõendit selle kohta; niisamuti on 6. sajandil Jordanes loetlenud eestlasi Balti mere rannikul elava rahvana ja märgib, et Eesti on väga suur". Kui suur võis, siis tollane Aestide (Estonia, Eesti) olla? Arusaadavalt Eesti tänased põhja- ja  läänepoolsed piirid olid tollal sarnased. Võime oletada, et ka idapoolsel piiril polnud suurt erinevust tänasega. Kindlasti elasid soomeugrilased ka teasel pool Peipsi järve, kuid tõenäoliselt polnud nende näol tegu Tacituse aestidega. Vaadakem lõunasse. Tänaseid lätlasi polnud sel ajal kindlasti olemas. Läti rahvus kujunes leedu ja slaavi rahvaste segunemisel. Ka leedulasi ei olnud veel sellel ajal Läänemere rannikul. Leedu hõimud rändasid Läänemere äärde tunduvalt hiljem, kui Tacitus kirjutas Läänemere rahvastest. Seega jääb ainuke võimalus, et Aestide maa kluges ribana tollal Soome lahest kuni tänase Preisimaani, kust edasi algas germaanlaste maa, millele Tacitus rohkem tähelepanu põõras.
Tollased eestlased olid tänu oma pikale merepiirile mererahvas. Meri pakkus toitu ja lõi head eeldused laevakultuuri arenemiseks. Võimalik, et Salmelt leitud laevad kuulusid samuti muistsetele eestlastele. Teame, et hilisemal perioodil konkureerisime ja kauplesime edukalt meretaguste rahvastega. Puuduvad andmed, kuid on võimalik, et juba tol ajal, kui Tacitus kirjeldas Läänemerel toimuvat, kasvatasid siinsed inimesed vilja mitte ainult oma tarbeks vaid ka ekspordiks. Osa vilja pruuliti õlleks. Näiteks kirjutas Ibrahim-ibn Jakub aastal 965 A.D., et aeste võib ära tunda nende õlletegemise poolest. Tõsi, tegu oli küll hilisema perioodiga, kuid usutavasti oli see traditsioon meie õllelembelistel esivanematel juba siis sadu aastaid vana.
Kindel on see, et tänu meie rannal leiduvale merevaigule arenas kaubavahetus kaugete maadega ja siinne merevaik oli levinud luksuskaup Rooma kõrgklassi hulgas. Sellise kaubavahetuse ja suhete tõenditeks on hulga roomaaegsete müntide olemasolu siinsete arheoloogialeidude hulgas. Nende seas on ametlikult teada kullast Probuse münt (276-282 A.D.) Saaremaalt, Carinuse münt Ulilast, Antonius Piuse hõbemündid Pöidest, Saaremaalt, Costantinuse münt, Panormose münt ja Valentinuse ning Theodosius II kuldmündid Saaremaalt jne. See nimekiri on pikk ja täieneb iga aastaga. Arusaadav, et suurem osa ootab veel avastamist.
Need mõned tõendid peaks andma meile indu uurimaks oma juuri ja lähenema igale uuele avastusele teadmises ja suhtumises, et oleme vana ja suur kultuurrahvas.
Heiki Liivat
Allikas: http://www.sahinad.ee/eesti-uudised/item/3311-ponev-kuid-varjatud-eesti-ajalugu
___________________
Lugege ka SIIT
M.I.