Peaminister Ansipi unistus kahest erinevast Eestist

Viis aastat tagasi unistas peaminister Andrus Ansip sellisest Eestist, kuhu soomlased tulevad hordide kaupa tööle, sest eestlaste palgatase on põhjanaabritest kõrgem. Ja Eesti ettevõtjad kolivad odavamat tööjõudu eeldava tootmise üle Soome, et vähendada tööjõukulusid, rääkis teisipäeval Vikerraadios majanduskommentaaris Äripäeva peatoimetaja asetäitja Aivar Hundimägi.

Ansip pole ise küll kunagi sellisest unistusest nii rääkinud. See on minu tõlgendus tema soovist viia Eesti viieteist aastaga viie Euroopa jõukama riigi hulka. Viie rikkama riigi hulka kuulumine tähendab seda, et Eesti palgatase oleks kõrgem paljudest teistest Lääne-Euroopa riikidest. Täna tundub selline tulevik utoopia ja kõrgest palgast rääkimine tekitab Eestis pigem nurinat.

Eelmise nädala reedel avaldas Äripäev probleemartikli Eesti madalatest sissetulekutest. Selle artikli ilmestamiseks koostasime tabel, mis tekitas palju kriitikat. Näitasime, kui kõrget keskmist palka oleks edukad Eesti firmad saanud 2010. aastal oma töötajatele kasumi arvelt maksta. Olen nõus, et ei saa eeldada, et ettevõtja peaks kogu teenitud kasumi jagama ära oma töötajatega. Teisalt näitas reedel ilmunud hüpoteetiline arvutus, et Eestis on sadu ettevõtteid ja mitmeid majandussektoreid, mis tuleksid edukalt toime ka praegusest kõrgema palgatasemega. Eesti häda on aga selles, et selliseid ettevõtteid ja sektoreid on liiga vähe.

Täna tundub eestlaste ja soomlaste sissetulekute võrdlus paljudele investoritele ja ettevõtjatele hirmutav. Suur hulk välisinvesteeringuid tehakse Eestisse just seetõttu, et tööjõukulusid kokku hoida. Esmaspäeval avaldas pankur Indrek Neivelt oma blogis arvamusartikli, milles kirjutas, et kui Eesti tahab jõuda rikkaimate riikide hulka, siis peaksime praktiliselt kõigile praegustele välisinvesteeringutele ära ütlema, sest enamasti toovad välisinvestorid siia lihtsama töö ja sellega me viie rikkaima hulka ei saa. Olen seda meelt, et välisinvestorile pole mõtet kunagi öelda ei, kui ta ei soovi meilt erinõudmisi ja erikohtlemist. Samas ei peaks me aga ka iga välisinvesteeringu peale rõõmust lakke hüppama või valama krokodillipisaraid, kui mõni suur odavale tööjõule rajatud tootmine uksed kinni paneb. Näiteks Kreenholmi tehase pankrotistumine Narvas või aastaid Tallinnas üheks suurimaks tööandjaks olnud Elcoteqi raskused on Eestile pikemas perspektiivis pigem heaks uudiseks.

Neivelt juhib oma blogisissekandes tähelepanu, et aastaid tagasi ennustas Tuleviku-uuringute Instituut, et Eesti võib muutuda Lõuna-Soomeks. „Nii ongi läinud ja tundub, et järgmise kümne aastaga see trend ainult kasvab: mõned lihtsamad tööd toovad soomlased Eestisse ja teiste lihtsamate tööde tegemiseks lähevad eestlased Soome,“ kirjutas Neivelt.

Eesti jaoks on küsimus, kas me lepime sellise arenguga või üritame ikkagi Soomest mööda minna. Kui tahame Soomest minna mööda, siis me peame otsima võimalusi, kuidas võimalikult kiiresti Eestis palgataset tõsta. Me ei tohiks palgatõusu karta.

Paljusid ettevõtjaid palgatõusu jutud hirmutavad, sest ettevõtja vaatab töötasu tõusu eeskätt kui kulu. Näiteks kui minu tööandja Äripäev peaks olema sunnitud tänasel hetkel kergitama järsult ettevõtte palgataset, siis oleks firma kiirelt käpuli, uksed kinni ja paarsada inimest peaksid otsima endale uue töö.

Kiiresse palgatõusu võiks aga näiteks koduturul tegutsevad ettevõtjad suhtuda ka kui võimalusse ehk tulusse. Mida suurem on eestlaste sissetulek, seda suurem on nõudlus ettevõtete toodete ja teenuste järele. Surve tööjõukulude kasvule võib Äripäeva kui ettevõtte panna täna keerulisse majanduslikku olukorda ja sundida viima läbi muutusi, mis on kogu organisatsioonile valusad. Pikas perspektiivis oleks see aga Äripäevale kasulik, kui Eestis hakkaksid palgad kiiresti kasvama.

On selge, et lähiajal mingit kiiret heaolu paranemist Eestis ei toimu. See aga ei tähenda, et me peame sellise olukorraga leppima. Vastupidi, me peame ühiskonnas otsima aktiivselt võimalusi, kuidas palgakasvu kiirendada. Selles diskussoonis on juhtroll paratamatult poliitikute vedada, sest neil on hoovad Eesti arengu suunamiseks ja mõjutamiseks. Täna aga riiki valitsevad poliitikud seda rolli täita ei soovi.

Täna unistab peaminister Ansip sellisest Eestist, kust paljud inimesed lahkuvad välismaale lihttöid tegema ning paljud välisfirmad toovad oma lihtsamad tööprotsessid Eestisse, sest siin on palgakulud madalamad. Ansip pole küll seda unistust avalikult ise välja öelnud, see on jällegi minu tõlgendus Reformierakonna tegevusest. Viimastel valimistel lubas Ansip valijatele stabiilsust. Kui me selle lubadusega aga täna lepime, siis lepime ka sellega, et me ei jõua kunagi oma heaolu tasemelt järele soomlastele. Kahjuks oleme liiga vaesed, et hoida kinni ja leppida seniste saavutustega.

Kommentaar oli eetris teisipäeval Vikerraadios. Igal teisipäeval on Vikerraadios eetris majanduskommentaar Aivar Hundimägilt, Meelis Mandelilt või Andres Arrakult.
Allikas: http://www.ap3.ee/?PublicationId=93c91ef4-c9a7-4aba-a8ae-bdbd212d9a57&ref=rss