MART HELME: Vajame julgust, julgust ja veelkord julgust

Saada sõbrale
Unustagem 20. sajand, hakakem elama 21. sajandis
suursaadik


Umbes kümme aastat tagasi, varsti pärast Manhattani kaksiktornide katastroofi, oli mul ühel üritusel jutuajamine paari vana Euroopa riigi tollal Eestis resideeruva suursaadikuga, kes üsna entusiastlikult solidariseerusid USA-ga ning toetasid mõtet NATO missioonist Afganistani, kukutamaks seal võimul olev Taliban ning hävitamaks sel moel rahvusvaheliselt tegutsevate islamiterroristide turvaala. Minu poolt väljendatud arvamust, et tegelikult on kõik nimetatud sündmused ning kavandatavad ettevõtmised pigem pinnavirvendus, mille all olevaks põhihoovuseks on külma sõja järel maailmas toiminud rahvusvahelise korra muutumine, nad ei toetanud. Nagu ka minu poolt välja öeldud mõtet, et terrorismivastane sõda seab lääneriikides paratamatult löögi alla demokraatia ja kodanikuõigused sel kujul, nagu me neid külma sõja ajast tunneme.
Praegu, dekaad hiljem, on meil teatud ajaline perspektiiv, et hinnata, kas minu poolt toona väljendatud seisukohtades on tõetera või mitte.
Kuigi kümme aastat pole teab mis pikk aeg, on seda siiski piisavalt palju, et erinevate sündmuste üksikasjad seguneksid, hägustuksid ja ununeksid. Sestap pole enamikul inimestest praegu ilmselt enam ka meeles, kuidas Eesti osalus Iraagi ja Afganistani sõdades otsustati sisuliselt vaid paari kõrgema ametniku ja poliitiku osalusel; samuti ei mäleta enamik inimesi ilmselt kuigi hästi ka seda tantsu, mis käis Iraagi massihävitusrelvade otsimise ümber, saamaks casus belli`t. Usutavasti oleks tollaste ajalehtede ja internetiportaalide arhiivide läbipuistamist vaja sellekski, et meenutada, kui optimistlikult lubati meile turvalisemat ja terrorismivabamat maailma Iraagi ja Afganistani vabastamise järel sealsetest koletisvalitsejatest. Mis loomulikult pidi päädima lääneliku demokraatia võidukäiguga nimetatud riikides.
Taas julgesin ma juba tookord selles kahelda. Ajalehes Lääne Elu ilmunud artiklis „Talibani draakonihambad“ ennustasin ma hoopis, et NATO (loe: USA) sõjamasinale konventsionaalses võitluses alla jäävad islamistid lähevad põranda alla ning jätkavad võitlust, kuni on lääneriikide poliitilise tahte sõda jätkata ammendanud, ning tulevad siis ühel või teisel moel võimu juurde tagasi.
Tagantjärele tarkus on muidugi täppisteadus, kuid ometigi näeme hetkel, et kümnendi tagused kõrgendatud ootused (loe: lubadused) pole täitunud. Saddam Hussein on küll kukutatud, kuid ka Iraak on ameeriklaste poolt maha jäetud, triivib vältimatusse kodusõtta ja langeb uue välise sekkumiseta regionaalseks suurvõimuks kujuneva Iraani mõju alla.
Ka Afganistanis pole lääneliku demokraatia ega isegi lääne vasallvalitsuse võidukäigust juttugi. Hoopis vastupidi: maailma võimsaim sõjamasin NATO on sealse sõja juba ammu kaotanud, Taliban aga võitnud. NATO-l tervikuna, USA-l aga eraldi võetuna pole lihtsalt enam poliitilist tahet, avalikkuse toetust ja ka majanduslikke võimalusi, et seda lõppematut sõda jätkata. Afganistanist saab riigina samasugune must auk, nagu Aafrikas on Somaalia. Terrorismi, kuritegevuse, narkokaubanduse, hõimusõdade ja emigratsiooni mülgas, millest kõik, kellel võimalik, püüavad eemale hoida.
Siinkohal ei taha ma oma kunagistele ennustustele viidates siiski mitte niivõrd omaenda saba kergitada ja moraliseerida, kuivõrd mustvalgel osundada, et kõige selle juures oleme me tektooniliste protsesside tunnistajateks. Ning see tektoonika lömastab järjekindlalt seda rahvusvahelist süsteemi, millele pandi alus Teise maailmasõja ajal Teherani, Jalta ja Potsdami konverentsidel ning mis põhimõtteliselt kristalliseerus 1950. aastate alguseks. Kahepooluselise maailma tingimustes võis see süsteem püsida suhteliselt stabiilsena, sest kõigile ideoloogilistele vastasseisudele vaatamata olid mõlema osapoole huvides kindlalt fikseeritud rahvusvahelise õiguse normid, toimivad rahvusvahelised organisatsioonid, jõukeskusi kriisireguleerimiseks omavahel ühendavad punased liinid ning alaliselt funktsioneerivad diplomaatiliste läbirääkimiste formaadid.
1990. aastate algul näis mõneks ajaks, nagu võiks kahepooluseline maailm asenduda ühepooluselisega, keskusega Washingtonis. Õige pea selgus aga, et USA mitte üksnes ei taha, vaid ka ei suuda kehtestada globaalset Pax Americana`t. Loomulikult ei suutnud (kuigi mõned oleks ehk isegi tahtnud) kehtestada oma ülemvõimu maailmas ka teised jõukeskused, eelkõige muidugi Venemaa, Hiina ja Euroopa Liit. Esimene tuli selles olukorras välja nn. lähivälismaa doktriiniga, mis fokuseerus oma huvide kindlustamisele vaid endise NSV Liidu alal, teine keskendus majandusele ja sedakaudu oma mõju tõstmisele globaalselt, kolmas aga laienemisele Ida- ja Kesk-Euroopasse. Needki olid tektoonilsed liikumised, mis lõi Teise maailmasõja ajal ja järel kujunenud süsteemi sügavad mõrad.
Selles olukorras kerkiski algul Venemaal (tollase välisministri, hilisema peaministri Jevgeni Primakovi sõnastatuna), seejärel aga mujalgi toetust leidnud ideena esile mõte multipolaarsest maailmast.
Iseenesest tundub idee loogilisena. Rahvusvahelised suhted on niigi oma põhiolemuselt anarhilised, kui kusagil tekivad aga vaakumid, võivad nende täitumised kujuneda veriseks ja konfliktiderohkeks. Praegu maailma ees seisva põhiprobleemina ongi aga küsimus selles, et vana süsteemi aina kiireneva lagunemise tunnistajatena näemegi paljudes piirkondades just nimelt vaakumite tekkimist ja nende iseeneseslikku täitumist või täitmise katseid.
Ukraina oranž revolutsioon ja sellele järgnenu pole tegelikult mitte midagi muud kui Nõukogude Liidust jäänud vaakumi täitumise agooniad, mis küllaltki suure tõenäosusega teatud aja jooksul lõpevad praegu meile Ukraina Vabariigina tuntud riigi lagunemisega, nii nagu on juba praktikas toimunud NSV Liidu aegse Gruusia NSV lagunemine.
Ka see, mida nimetatakse Araabia kevadeks, on geopoliitilise vaakumi täitumine. Sisuliselt on ju tegemist külma sõja aegsete jäänukrežiimide langemisega. Ent on taas ekslik, kui kujutame sealseid sündmusi endale ette mingite läänelike mallide järgi. Mitte mingil juhul ei ole Lähis-Idas tegemist demokraatlike revolutsioonidega. Tegemist on vana korra likvideerimisega, olgu selle põhjused lihtsa araablase jaoks missugused tahes, kristalliseerumine, uute, vähegi püsivate valitsuste ja jõuvahekordade tekkimine võtab aga tõenäoliselt aastaid. Ning seda eelkõige selle pärast, et mitte ükski kaugem jõukeskus - ei Euroopa Liit, ei USA, ei Venemaa ega Hiina - ole otsesest sekkumisest sealsete vaakumite täitmisse eluliselt huvitatud. Araabia ja Lähis-Ida hülgamine suurriikide poolt oleks ilmselt päris täielik, kui piirkonnas ei hõõguks kroonilise põletikukoldena Palestiina-Iisraeli konflikt ja silmapiiri ei tumestaks Iraani tuumaprogramm.
Ent jätkem siinkohal sealsete sündmuste nüansid. Aarabia kevad on meile lihtsalt heaks näiteks sellest, kui suurel määral on maailm, milles me inertsist arvame ennast elavat, tegelikult muutumas. Ehk siis, Araabia kevad demonstreerib meile, kui väikeseks on jäänud Euroopast väljapoole jäävates piirkondades Euroopa Liidu mõju ja kui progresseeruvalt tõmbuvad Ameerika Ühendriigid oma varasemas ajaloos domineerivalt praktiseeritud isolatsionismi. On selge, et kõigel sellel saab olema nii otsene kui kaudne mõju ka meile, Eestile.
Veel üsna hiljuti armastasid Euroopa (riikide) juhid toonitada, et Euroopa Liit esindab rahvusvahelistes suhetes nn. pehmeid väärtusi, millede all peeti eelkõige silmas rahvusvahelise õiguse ja inim- ning kodanikuõiguste järgimist diplomaatiliste pingutuste abil. Kõik see oli muidugi võimalik üksnes USA kõva jõu kaitse all. USA praeguseks ametlikultki deklareeritud lahkumine Euroopast tähendab aga, et Euroopa Liit on valiku ees: kas jätkata reaalses maailmas mitte kellelegi korda mineva pehme jõu poliitikale apelleerimist või teha kannapööre ja alustada Euroopaski remilitariseerumist ja tõeliselt iseseisva, mitte üksnes missioonivõimeka sõjalise jõu väljaarendamist.
Meile on see valik kriitilise tähtsusega. Samuti nagu seegi, et meis Berliinist, Pariisist ja Londonist, aga ka Varssavist, Stockholmist ja Helsingist vaadatuna nähakse osa Euroopa ühisest kaitsevõimest, kasvõi eelhoiatussüsteemina, mitte kaitstamatut halli tsooni või vahetusraha suhetes Venemaaga. Sest mida iganes keegi soovmõtlemise tasandil ka ei räägiks, Venemaa jääb ka Euroopa Liidu partnerina omaette jõukeskuseks, potentsiaalseks impeeriumiks, mis oma lähinaabruses halle tsoone ei aktsepteeri.
Mis puutub Venemaal hiljuti aset leidnud meeleavaldustesse, siis võib siin tõepoolest tõmmata paralleeli Araabia kevadega. Aga üksnes selles mõttes, et Moskvas ei protesteeri inimesed mitte niivõrd selle nimel, et kehtestada Venemaal läänelik liberaalne demokraatia, vaid selle vastu, et valitsev režiim on üle mõistuse korrumpeerunud, ametnike omavoli ületanud kodanike taluvuse piiri ja omal ajal populaarsed juhid petnud rahva lootusi. Mitte mingil juhul ei kujuta tänaval demonstreeriv venelane endale aga ette, et nende - ükskõik kellest koosnev - valitsus hakkab tantsima Brüsseli, Washingtoni või Pekingi pilli järele.
Peame seda meeles pidama. Samuti nagu sedagi, et oleme geopoliitilise murdealana osalised suurte rahvusvaheliste laamade liikumises ning võimalik, et ka kokkupõrgetes. Me ei saa siin klammerduda ajale jalgu jäänud maailmapildi külge ja uskuda, nagu lahendaks meie kuulumine külma sõja ajal loodud organisatsioonidesse meie julgeolekumured ka 21. sajandil.
Vajame praegu oma olukorra hindamiseks kainet pilku, oma murede lahendamiseks suurt loovust ja enda maksma panemiseks - julgust, julgust ja veel kord julgust.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php