Kontradmiral Pitka 140

  Johan Pitka sündis 19. veebruaril 1872 († september 1944) Järvamaal Võhmuta vallas, Jalgsema külas, Pitkade pere kuuenda lapsena. Ei osanud siis keegi arvata, et temast saab legend, kellest räägitakse veel kaua pärast tema lahkumist siit ilmast.

Läksid aastad ja Johanist sai nooruk, kes pidi tegema oma elu esimese iseseisva otsuse – kelleks saada. Ehkki ta teadmised meremehe elukutsest olid piiratud ja väljavaated sellel alal elus läbi lüüa võrdlemisi tagasihoidlikud, kirjutab Pitka ise selle kohta:

“Mind tõmbas tundmatu salajane jõud merele, kus mind näisid ootavat ülesanded, suuremad ja tähtsamad kõigist, millest kõneldi. Seda tundsin mina üksinda ja nii, et ei olnud võimalik kõnelda teistele.”

See tehtud valik oli õige. Sellest otsusest algas Johan Pitka mere- ja sõjamehetee, mis viis ta Eesti Vabadussõjas kolmandaks meheks Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri kõrvale.

Saanud 16-aastaseks, üritas Pitka tagajärjetult Tallinnas mõnele laevale teenima pääseda. See aga õnnestus tal alles kaks aastat hiljem ja ta sai Peterburis koha aurikule “Jekaterina II”. Järgnesid õpingud Käsmu ja Kuressaare merekoolis, mille järel ta sooritas kaugesõidutüürimehe eksamid ja sai õiguse sõita rannasõidukaptenina. 1894. aastal Pitka abiellus ja astus samal sügisel õppima Paldiski merekooli, kus ta 1894. aastal sooritas kaugesõidukapteni eksamid. Seejärel sõitis Pitka erinevatel laevadel kaugetel meredel.

1899. aastal kutsutakse Pitka Liibavisse mereväeõppustele ja asub järgmisel kevadel teenima rannakaitse soomuslaeval “Admiral Uðakov”, mis hiljem Tðusima lahingus jaapanlaste poolt põhja lasti.

Järgnevad teenistused mitmetel tsiviillaevadel. 1902. aastal asub Pitka tööle Peterburis asunud Mühlentahli laevatehasesse, kus hakkab ehitama laevu Venemaa Vaikse ookeani laevastikule.

1904. aastal puhkenud Vene-Jaapani sõja ajal ähvardab teda mereväkke kutsumine ja sellest mõttetust tapa- talgust pääsemiseks sõidab Pitka Inglismaale, kuhu järgmisel aastal viib ka oma pere. Eestisse tagasi naaseb Pitka alles 1911. aastal ja avab seejärel Tallinnas merekaubanduse ühingu “Johan Pitka ja KO”. 1912. aastal asutab ta “Tallinna Laevade Ühistu”.

1917. aastal puhkeb Venemaal revolutsioon ja siitpeale algab Johan Pitka elus ühiskondliku aktiivsuse periood. Ta rakendab Eesti huvides kogu oma energia ja organiseerimisoskuse. Ta ühineb rahvuslikult meelestatud jõudude poolt seltside ja ühingute baasil loodud Eesti Liiduga ja hakkab organiseerima eesti sõdurite toomist Venemaalt Eestisse.

Eesti bolševikele Pitka selline tegevus muidugi ei meeldinud ja nad langetavad talle tagaselja surmaotsuse, mispeale Pitka maskeerub ja kaob põranda alla.

1918. aasta veebruaris, kui Eestisse saabuvad sakslased, ilmub Pitka taas avalikkuse ette ja jätkab varem alustatud omakaitse organiseerimist, mis jääb tegutsema kogu Saksa okupatsiooniajaks. Peale sakslaste lahkumist saab sellest Eesti Kaitse Liit.

Pitka ja soomusrongid

18. novembri 1918 alustasid punased rünnakut Narva all. Hiljuti välja kuulutatud iseseisvus oli ohus. Paljudele näis Eesti olukord olevat väljapääsmatu. Vaenlasele astusid vastu eesti ohvitserid, Pitka kaitseliitlased ja koolipoisid.

Samal ajal asus Pitka sõjaväele relvi organiseerima. Sakslased olid Narva jõkke ära uputanud kahurid, mis Pitka eestvedamisel nüüd sealt välja toodi. Seejärel hakkas ta Tallinna tehastes ja oma töökojas raudtee kaubavagunitest soomusronge ehitama. Nende ehitust finantseeris ta sageli oma isikliku rahaga.

Soomusrongid kujutasid endast liivakottidega soomustatud vaguneid, mille vahele oli jäetud laskeavad. Olid ka kahekordse seinaga vaguneid, mille vahed olid täidetud liivaga Mõned vagunid olid kaetud raudplaatidega. Rongiplatvormidele olid asetatud kahurid.

Esimene soomusrong sõitis rindele kümme päeva pärast enamlaste rünnaku algust. Kaks nädalat hiljem sõitis rindele juba teine soomusrong. Kokku valmistati Eesti Vabadussõja ajal ja võitlesid rindel neli laiarööpalist ja üks kitsarööpaline soomusrong.

Tagantjärele võib kindlalt väita, et Vabadussõda poleks võidetud, kui poleks olnud soomusronge. Nende osa sõjategevuses enamlaste vastu on võimatu alahinnata. Johan Pitkat hakati siitpeale nimetama soomusrongide isakas.

Pitka ja sõjalaevastik

Kuid vaenalast oli vaja tõkestada ka merelt. Ja siit algab Johan Pitka uus roll. Ta alustab Eesti sõjalaevastiku loomist. Lahingukorda seatakse sõjalaevad “Lembitu” ja “Laine”. Kõikvõimalikele alustele pannakse peale kahurid, komplekteeritakse meeskondadega ja varustatakse laskemoonaga. Aegna saare juures võtavad inglise sõjalaevad kinni saart pommitama tulnud venelaste laeva “Spartak” ja annavad selle Pitkale üle. Laev on tugevasti kannatada saanud ja vajab remonti. Selle uueks nimeks saab “Vambola“. Varsti annavad inglased üle veel teise venelastelt ära võetud laeva “Avtroil”, millele Pitka annab nimeks “Lennuk”.

Johan Pitka loodud laevastikul oli Eesti Vabadussõja täita suur osa. Suuremate võitude hulka võib siin lugeda Narva-Jõesuu ja Narva vallutamist koos eesti 1. diviisiga. Sõjas Landeswehri vastu ründas Pitka laevastk Riia merekindlust, mille tulemusel eesti üksused vallutasid Riia eeslinna ja sai võimalikuks Läti iseseisvumine. Laevastiku viimaseks tegevuseks Eesti Vabadussõjas oli operatsioon Krasnaja Gorka alla. Kogu selle tegevusaja kestel ei kaotanud laevastik mitte ühtegi laeva.

Peale selle organiseeris Johan Pitka ka veel merejõudude staabi, mereväe tehnika- ja varustusameti, sadamate valitsuse, lootside, tuletornide ja meremärkide valitsuse, veeteede ja sadamate süvendamise ja remondi ameti, piirikontrolli, rannavalve, sideteenistuse ja päästejaamade valitsuse, laevasõiduaemeti, mereobservatooriumi, Peipsi laevastiku staabi ja veel mitmed teised mereametkonnad.

Pitka teened ja kibe pettumus

Johan Pitka tegevuse kohta Eesti Vabadussõja päevil võib öelda – ta oli kõikjal. K.A. Hindrey kirjutab Pitka kohta: “Sa kuulsid vaid, et ta oli olnud siin tehases ja siis jälle seal vabrikus, ähvardanud sõjakohtuga, korraldanud, käskinud, paisanud palavikulise töö sekka ülesandeid ja jälle läinud, jälle kihutanud mujale.”

Tundub, et nii palju teha käib üle inimlike võimete piiri. Johan Pitka tegi kõike seda kui midagi väga loomulikku. Ta tegi seda sisemise sunniga, mis eitas teistsugust käitumist.

Hinnates tema teeneid Eesti Vabadussõjas, ülendati Johan Pitka 1919. aasta aprillis mereväekapteniks ja sama aasta septembris aseadmiraliks, mis hiljem muudeti kontraadmiraliks. Talle omistati I liigi 1. järgu Vabadusrist ja kingiti talu Väike-Maarja lähedal. Pitka on autasustaud veel I klassi Kotkaristiga, Inglise Püha Georgi ja Püha Michaeli komandöriristiga ning Läti Karutapja ordeni II klassi aumärgiga.

“Kontraadmiral Johan Pitka teened võitluses iseseisvuse eest, rahvusväeosade loomisel ja Vabadussõjas on ainulaadsed. Nad on kantud omakasupüüdmatusest, palavast isamaa-armastusest, tervest mõistusest ja raugematust optimismist. Tema teened on kirjutatud kustumatute tähtedega Eesti vabadusvõitluse ajaloosse,” kirjutab Fred Limberg oma raamtus “Isamaa eest”.

Johan Pitkast oli saanud kangelane. Ta oli üks neist, kelle Inglise valitsus tõstis Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri kõrval aadliseisusesse.

Kuid ajaloos on sagedaseks nähtuseks olnud see, et kui võit käes, tõusevad pinnale mängurid, korruptandid ja avantüristid ning võidule viia lükatakse kavaluse ja alatustega kõrvale. Winston Churchhill, kes tõi Teises Maailmasõjas inglastele võidu, kaotas kohe peale sõja lõppu peaministri koha. Nii oli see ka Pätsi, Laidoneri ja Pitkaga, kes jäid pärast Vabadussõjas saavutatud võitu võimust ilma. Nii oli see kolmveerand sajandit tagasi ja nii on see ka täna…

Vabadussõja järel kirjutas K. A. Hindrey: “ Kaubeldakse ja tingitakse, pannakse jalga üksteisele taha, üks erakond sööb teist, õitseb korrupsioon. Üldine isamaaline huvi uinub peaaegu täielikult.” Ja Pitka ei talunud seda. Ta oli alati nõudnud õiglust ja õigust.

“Nad ajavad kogu riigi uperkuuti,” hüüab ta. Ja et võit ei muutuks kaotuseks, üritab ta luua korda selles tülgastavas tohuvapohus ning asub sirgjooneliselt võitlusse. Ta asutab oma ajalehe “Valve”, mille abil püüab paljastada mitmeid afääre ja kõike, mis on suure saladuskatte all kokku sepitsetud. Kuid see pole enam võitlus lahinguväljal vaenlase vastu. Vaenlane on nüüd maskeerinud end sõbraks, kelle relvaks on demagoogia, valetamine, vargus ja võltsimine. Ja Pitka asutab uue poliitilise erakonna – Rahvuslik-Vabameelne Partei, mille eesmärgiks on võitlus riiklike kuritegude vastu. Selle häälekandjaks saab ajaleht “Eesti”. Erakond saab valimistel 20 tuhat häält ja neli kohta riigikogus. Lõuna-Eestis kandideerinud Johan Pitka aga riigikokku ei pääse – ta kukutatakse valimistel läbi…

Olles hingepõhjani solvunud, otsustab ta koos perega Eestist lahkuda. Mitte vihaga, nagu ta on väidab, vaid sügava valuga südames… Ta ei suuda näha, kuidas Eesti riik ja rahvas ebaõigluse, valelikkuse ja korruptsiooni mülkasse vajub... Ja Pitka hakkab koos perega Kanadas Stuarti järve ääres endale uut kodu rajama.

Stuardi järve ääres

Miks just sinna? Kanadas oli sel ajal väga palju asustamata alasid. Tolle aja ajalehed ja ajakirjad olid täis kutseid - tulge Kanadasse. Kanada valitsus tõotas ümberasujatele taevamannat. Asustamata alad oli vaja täita inimestega.

10. märtsil 1924. aastal asub Pitka koos perekonna ja teiste kolonistidega Eestist teele. 4. aprillil jõuavad nad Kanadas tõotatud maale - Fort St. Jamesi väikesse asulasse, kus elas umbes poolsada valget ja pooltuhat indiaanlast. Lähim raudteejaam Vanderhoof oli 40 miili kaugusel. Lähimaks asustusteks olid paar indiaanlaste küla.

Maad võis saada piiramatult ja üpris soodsatel tingimustel, ning Pitka võtab endale 640 aakrit, kusjuures selle eest tasuda tuleb alles viieteist aasta pärast. Ta ehitab maatükile seitsmetoalise maja. Sealjuures väärib imestust tema puutöö oskus. Ka mööbli majja valmistab ta oma kätega. Selle aja kohtab kirjutab admiral Pitka ise, et Kanada ürgmets ja imekaunis Stuarti järv andsid talle tagasi logisema kippuva tervise. Langes närvipinge. Raske füüsiline töö kuivas mäestikuõhus, päike, mis peaaegu kogu aasta paistis, tervendasid. See oli hingelise puhkuse aeg.

Paraku langes Eesti koloonia asutamise aeg Briti Kolumbias kokku majandusliku allakäigu perioodiga kogu maailmas. Kanada dollar devalveerus 50-lt dollarilt 50-le sendile. Valitsuse abiprogrammid kolonistidele kuivasid kokku. Antud lubadusi ei täidetud ja uusasukad jäid võõral maal silmitsi raskustega, mille ületamiseks puudus jõud.

Johan Pitka näitab selles raskes olukorras üles imepärast tahtejõudu. Ta katsetab karjakasvatamisega, kuid piimale ei leita turgu. Ta katsetab lambakasvatamisega, mis samuti ebaõnnestub. Edasi katsetab Pitka vilja kasvatamist. Katsetuse teisel aastal saab ta ülihea saagi, aga vilja pole kuhugi panna. Ta katetab veel mitmel teisel alal, kuid ebaõnn saadab Pitkat, aga samuti kõiki teisi eesti koloniste ka siin.

1929 aastal otsutab Pitka tulla Eestisse, et külastada oma siia jäänud poega Andreast. Nüüd ärkab ka Eesti valitsus ja määrab Pitkale pensioni. Pitka on üllatunud soojast vastuvõtust ja tagasi Kanadasse ta enam ei sõida. Mõne aja pärast saabub kodumaale tagasi kogu tema pere.

Põhjusi, miks Pitka enam Kanadasse tagsi ei läinud, oli mitmeid. Esiteks ebaõnnestumised Stuarti järve ääres, kuid peapõhjuseks oli talle antud pension, mis võimaldas tal nüüd Eestis ära elada. Kuid oli veel üks põhjus.

Ajal, mil Pitka oli Kanadas, algas Eestis vabadussõjalaste liikumine, mille sihiks oli põhiseaduse muutmine riigivõimu tugevdamise eesmärgil. Enne Eestis lahkumist oli Pitka ajalehes "Valve" ägedalt rünnanud valitsevat riigikorda ja nüüd lootsid vabadussõjalased saada admiralilt oma mõtetele toetust. Vapside liikumine vajas auväärset ja rahva hulgas tuntud juhti ja Pitkast saab vabadussõjalaste Keskliidu abiesimees. Selle esimeheks oli kindralmajor Andres Larka, kelle kuulsus ja tuntus Pitkaga võrreldes oli üpris tagasihoidlik.

Kuid üsna varsti hakkab Pitka vapside tegevuses kahtlema. Talle tunduvad vabadussõjalste nõudmised liialt radikaalsed olevat ja 1932. aastal astub ta vapside hulgast välja ja jääb vaid 1931. aastal asutatud Lahinguvendade Klubi esimeheks.

Admiral Johan Pitka Soomes

1940. aastal peale Eesti okupeerimist N. Liidu poolt alustab siin tegutsemist kõikvõimas NKVD. Üksteise järel hakkab inimesi kaduma teadmatusse. 19. juulil arreteeritakse sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner. 24. juulil endine peaminister Kaarel Eenpalu. 30. juulil president Konstantin Päts. Ja Johan Pitka mõistab, et viivitus või vale samm tähendanuks talle surma. Ühel augustipäeval ta lahkub kodust ja põgeneb Soome. Kohe hakkabki teda otsima NKVD, kuid hilinenult.

Juba palju varem oli Pitka näinud Eestile ainukest päästvat võimalust Soome-Eesti liidus. Kuid siis ei leidnud tema idee kandepinda. Soome poolel oldi arvamusel, et kasu sellisest lepingust saab vaid Eesti, mitte aga Soome. Jõudnud nüüd Soome, otsustab Pitka tuha all hõõguva tule taas lõkkele puhuda. Ta koostab Soome-Eesti uniooni projekti, mille ta 29. novembril 1941 Soome presidendile Risto Rytile üle annab. Pitka kinnitab, et eesti rahva loomulik soov on luua kahe maa riiklik ühendus, mis tugineks vennalikule võrdsusele ja mille alustalaks oleks ühine riigipea, sõjavägede ülemjuhataja, ühine välispoliitika ja riigikaitse.

Kuid see Pitka plaan purunes. Kuna Eesti oli sel ajal sakslaste poolt okupeeritud ja Saksamaa Soomega liitlaslikes suhetes, ei toetanud Soome valitsus Pitka plaani. Soome välisminister R. Witting teatas üsna ühemõtteliselt, et kuna Soome laht on pool aastat jääs, siis ei suuda Soome Eestit vaenlase rünnakute eest kaitsta. Pealegi olevat kahe rahva loomus ja mõttelaad liialt erinevad, et neid üheks rahvaks kokku liita...

Eesti-Soome ühisriigi mõtet on väljendanud ka Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts.

Pidi olema väga palju sisemist jõudu, et saadud hoopide järel püsti jääda. Johan Pitkal seda oli. Kodumaa kaitsmise mõte ei läinud tal Soomes olles kordagi peast. Ta püüdis astuda isegi reavõitlejana "soomepoiste" ridadesse, kuid vanuse tõttu keelduti teda sinna võtmast. Kuid siis jõudis kätte Eestile otsustav aasta 1944 ja Pitka naases tagasi Eestisse.

Löögiüksus "ADMIRAL PITKA"

Saabunud 1944. aasta hilissuvel Soomest Tallinna, nõutas admiral J. Pitka sakslastelt loa oma väeosa formeerimiseks. Selle koosseisus võisid kaasa lüüa kõik, kes soovisid oma kodumaad kaitsta. Admiral Pitka poolt välja antud juhendis võisid tema üksusesse vabatahtlikuna astuda need, kes ühegi väeosa nimekirjas ei olnud, kõik väejooksikud, Omakaitses olijad ja need, kes seni olid mobilisatsioonist kõrvale hoidnud.

Kuna löögiüksusel puudusid relvad, küsis J. Pitka neid Narva rinde juhtkonnalt. Nii kindral Steiner kui ka kindral Grasser olid admirali esitatud plaanidega päri ja lubasid teda aidata. Kuid tegelikkuses laabus see abi juba algusest peale suurte tõrgetega. Vormiliselt pidi Pitka üksus alluma 20. Eesti SS diviisile. Ja kuigi SD ülem Tallinnas oli andnud Pitkale loa ainult pataljoni suuruse üksuse loomiseks, mis näitab veel kord sakslaste täielikku usaldamatust eestlaste vastu, kavatses admiral formeerida esialgu löögiüksuse, seejärel rügemendi ja edasi juba diviisi.

Pitka poolt välja öeldud sütitavad loosungid "Vabadussõja vaim ellu!" ja "Siit saadik ja mitte enam" levisid kiiresti rahva hulgas ja leidsid ohtralt toetajaid. Üha kasvava aktiivsusega pühendus ta julmale vaenlasele vastupanu organiseerimisele. Pitka käis Soomes, kus pidas läbirääkimisi Soome valitsuse tegelastega. Ta käis ka Saksamaal, et kohtuda admiral Cowaniga, kellega ta Vabadussõja päevil võitles koos enamlaste vastu. Paraku see kohtumine aga ei toimunud.

Üle terve Eesti peetud kõnekoosolekutel toetas J. Pitka eestlaste võitlust koos saksa väeosadega. Ta hoiatas rahvast liialt lääneliitlastele lootmast, kuna need toetasid meie maad vallutada püüdvat vaenlast, ja kutsus rahvast ise otsustavalt võitlema oma kodumaa eest. 2. septembril 1944 avaldatud üleskutses aga ütles admiral:

"Omagem uuesti Vabadussõja vaimu! Kes ei taha võidelda ja töötada kodumaale ohtlikel päevadel, kes kõrvale hoiavad ja põgenevad, need teadku, et nende jaoks ei ole enam kodumaad. Põlgus ja häbi saagu nende osaks. Neid sõnu lõpetades võtan ma relva ja astun võitlejate ridadesse. Ma jaksan veel relva kanda!"

Kogu admiral Pitka tegevus oli rajatud arvamusele, et Eesti piirikaitserügemendid ja teised väeosad taanduvad Narva ja Tartu rindelt Tallinna suunas ja asuvad Tallinnat kaitsma. Selle J. Pitka plaani elluviijaid oli aga ainult kaks - admiral ise ja vabadussõdalaste liikumises tuntuks saanud kapten P. Laaman (VR-I/3.).

Olles samal ajal täielikus teadmatuses rinnetel tekkinud olukorrast, jäi Pitkale mulje, et eesti üksused ei soovi Eesti eest võidelda ja taanduvad Saksamaale. Pettunud admiral otsustas aga sellest hoolimata oma kavatsused teoks teha ja asus Tallinna kaitset organiseerima, kuigi tal puudus vajalikul hulgal mehi, relvi ja võitlusvõimelisi ohvitsere. Kuigi hiljem anti talle ülevaade Eesti rinnetel tekkinud olukorrast, ei loobunud Pitka oma kavatsusest. Tema Tallinna kaitsmise idee oli küll kantud Eesti vabaduse ja iseseisvuse ning kodumaa-armastuse vaimust, kuid tuginedes Vabadussõja-aegsetele arusaamadele ja taktikale, nõudnuks selle realiseerimine asjatuid ohvreid.

Algselt kavatses J. Pitka saata ühe oma formeeritud pataljoni Emajõe rindel vaenlase selja taha partisanisõda pidama. Pärast rügemendi formeerimist pidi see vaenlase tagalasse viidama, et seal segadust tekitada ja vastase tagala segi lüüa. Samal ajal pidid Emajõe rindel olevad väeosad alustama rünnakuid ja lööma Punaarmee Eestist välja.

Paraku oli aga Pitka löögiüksusel puudus kõigest - rahast, relvadest, toiduainetest ja ka ruumidest. 1944 aasta septembri alguseks oli admirali üleskutsete peale Kiviloo mõisa kogunenud vaid umbes 500 meest.

Sündmused aga arenesid kiiremini, kui admiral jõudis oma kavatsusi realiseerida. Tema plaanid olid küll õilsad ja täis sangarlikku vaimu, kuid samas alahindas ta kaasaja võimsat sõjatehnikat ja vaenlase tohutut ülekaalu. Tema kavatsused olid rajatud Vabadussõja-aegsete sündmuste kordumisele, kui Eesti üksused said ohtralt relvastust taganevalt vaenlaselt.

Oma kava selgitamiseks külastas admiral Pitka paljusid eesti üksusi. Kohtumisel Kloogal asunud õpperügemendiga ütleb ta järgmist:

"Meil on relvi ja meil on kogemustega mehi. Ülim nõue on praegu relvi kindlalt käes hoides vastu pidada: Kui Saksa rinne meie piiridel kokku variseb, on meie ainuke ülesanne - võitluste raskus täielikult oma õlgadele võtta, kuni abi läänest saabub." Avameelselt öeldes, unistasime me ju kõik inglise sõjalaevade saabumist Tallinna alla, nagu see toimus 1918. aastal...

Ent lähemate nädalate sündmused näitasid õudse selgusega, kui naiivsed olid olnud meie kõikide lootused kogu nende sõja-aastate jooksul, mis leidsid väljendust tol päiksepaistelisel sügispäeval vana admirali sõnade läbi: relvi meil oli, ka head tahet, kuid - oodatud abi läänest jäi tulemata."

Kõik senised lootused olid purunenud põrmuks. Pitka löögiüksus avaldas vaenlasele vastupanu Tartu maanteel Vaida lähistel ja Soodla silla juures Kehras. Üks ägedamaid lahinguid toimus aga Keilas ja kestis ühtekokku ligi 3,5 tundi. Tallinnas, Nõmme turuplatsil lasksid Pitka mehed puruks kaks vaenlase tanki. Tema löögiüksuse mehed avaldasid vastupanu ka Ristil ja Märjamaa lähistel.

Admiral Joh. Pitka edasine saatus on jäänud tänaseni selgusetuks. On olnud arvamusi, et peale ebaõnnestunud katset 1944. aasta septembris, kui Eesti oli juba täielikult punaarmee poolt vallutatud, Eestist lahkuda, tegi see tulihingeline, kuid nüüd juba vana ja väsinud mees oma elule lõpu...

(Johan Pitka - täpne surma aeg ja koht on teadmata, eeldatavasti † september 1944)

Käesolev artikkel pärineb infosaidilt EESTI VABADUSSÕDA
Allikas: http://bhr.balanss.ee/