Mart Helme | Siim Kallase juhtum ja piirileping

Mart Helme, suursaadik

Ukrainas ja eelkõige muidugi Krimmis toimuv, samuti valitsuse vahetus Eestis, on piirilepingu teema päevakorralt maha võtnud. Kohati tundub, nagu oleks see globaalselt tõusta ähvardava tormi taustal mingi tühiasi, mis liiatigi juba niikuinii ära otsustatud ja kohe-kohe ka lõplikult täide viidud.

Vilistab lepingutele

Pastoi, ütleks selle peale venelane. Tegelikult on piirilepingu küsimus Krimmi annekteerimise taustal eriti terav teema. Sisuliselt on Venemaa meilt (ja Lätilt) meie riikide territoriaalset terviklikkust rikkudes tüki maad ära võtnud juba ammu enne, kui Putin Venemaal üldse võimule sai. Putin lihtsalt legitimeerib selle meie oma kätega.
Okupatsiooniperioodil ei saanud me midagi ette võtta. Nüüd on meil võimalus oma õigusele lihtsalt kindlaks jääda. Ikka veel, sest allkirjastamisest hoolimata pole Eesti uut piirilepingut ratifitseerinud.

Ent mingem ajas pisut tagasi ja küsigem, millega uue piirilepingu sõlmimist õigupoolest põhjendatud on? Eks ikka meie julgeolekuga, mis lõplikult fikseeritud ja allkirjastatud piiri puhul pidada kindlam olema, kui juba 23 aastat valvatava (ja igati toimiva) ajutise kontrolljoone puhul.

Ukrainas toimuv seda julgeolekujuttu paraku ei kinnita. Ukraina sõlmis Venemaaga maismaapiiri delimiteerimise lepingu 2003. aastal ja kuigi piir merel, täpsemalt Kertši väinas ja Aasovi merel, jäi poolte erimeelsuste tõttu kokku leppimata, tunnustas Venemaa Krimmi kuulumist Ukraina koosseisu nii selle kui ka paljude muude lepingutega (kaasa arvatud praeguseks juba kahel korral allkirjastatud Venemaa Musta mere laevastiku kokkulepped Ukraina mitme valitsusega). Seda lähtudes kohe Nõukogude Liidu lagunemisel ja Sõltumatute Riikide Ühenduse tekkimisel kollektiivselt aktseptitud otsusest jätta endise N Liidu sisepiirid sinna, kus nad lõppenud ajastul olid.

Nagu näeme, vilistab Venemaa Ukrainas praegu kõigile neile lepingutele ja põhimõtetele. Põhjendus selleks on aga väga lihtne: Moskval olevat õigus kaitsta oma kodanikke ja kaasmaalasi. Ka juhul, kui keegi neid kodanikke ja kaasmaalasi ei ohusta. Sõjamasina käivitamiseks piisab, kui Moskva lihtsalt väidab, et neid ohustatakse.

Julgeolekut ei taga

Seega siis – julgeolekut uus piirileping meile ei taga. Aga mida see leping meile siis annab? Tuleb välja, et mitte midagi. Ja isegi kui paar kuud tagasi võis Marko Mihkelson oma kagebiitide dünastiast põlvneva kolleegi Mihhail Margelovi üleolevalt sõbraliku õlalepatsutamise peale uskuda, et nüüd saabub meie suhetesse Venemaaga uus ajastu, siis praegu Venemaa ja Lääne vahel algav külm sõda ei jäta selleks mingeid väljavaateid.
Ka Urmas Paet, keda Sergei Lavrov Moskvas lepingu allkirjastamisel kohtles mõnitavalt demonstratiivse viisakusega, võiks vähemalt praegu mõistusele tulla ja aru saada, et peale Tartu rahu järgselt Eestile kuuluvate alade andis ta ära meie teemat kontrolliva kõrgendiku ajalootõlgenduste vallas.

See omakorda tähendab, et Venemaa käsitleb meid piirilepingu riigikogus ratifitseerimise hetkest alates mitte kui sõjaeelse Eesti juriidilist järglast, vaid kui Nõukogude Liidust lahku löönud uut riiki, mille iseseisvumise, territooriumi, kodakondsuse, riigikeele ja rahvusküsimustega on segased lood. Ning loomulikult on Moskval legitiimsed õigused ja kohustused segaduste klaarimiseks sekkuda. Eriti nüüd, kui algamas uus külm sõda.

Algaval ajastul pole ju kahtlust, et Venemaa kasutab iga võimalust läänele meie kaudu haiget teha. Siinkohal osutuvad prohvetlikuks vana dissidendi Sergei Kovaljovi sõnad, kui ta mulle 90. aastate keskel ütles: „Teil pole vaja Venemaad karta, kuni Vene-USA suhted on head. Aga kartke Venemaad, kui Moskva ja Washington tülli lähevad!"
Niipalju siis veel kord julgeolekust.

Reeturid vastutusele

Venemaa algavat külma sõda siiski ei võida. Nagu ei võitnud Hitler Teist maailmasõda. Eestis tulevad aga külma sõja tuultes, kõigi vastaliste jõudude ponnistuste peale vaatamata, varem või hiljem võimule rahvuslased, sest nemad on ainsad, kes teenivad vaid oma rahvast, mitte ida- või läänepoolseid territooriumi kontrollijaid. Siis võetakse selle lepingu sõlmijad riigireeturitena vastutusele, sündigu see kas või kahekümne aasta pärast. Riigireetmise süü teatavasti ei aegu.

Olgu Paetile, kes hiljuti Catherine Ashtonile telefonis kummalisel kombel Venemaale propagandasõjas marjaks ära kulunud juttu ajas, siinkohal õpetuseks äsja Eestist pagenud Siim Kallase juhtum. Eks Paet ise teab muidugi, miks tal seda telefonikõnet vaja teha oli. Samuti nagu teab ainult Kallas, miks ta omal ajal tegi seda, mida tegi. Kuid nii nagu Kallas ja tema semud paarkümmend aastat tagasi ei arvanud, et nende segasevõitu toimetamised kunagi päevavalgele ujuvad, ei arva seda ka praegused piirileppe läbisurujad. Ajalugu on siiski näidanud – tõde tõuseb, vale vajub.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/569340/mart-helme-siim-kallase-juhtum-ja-piirileping#.UzBn0BTYB1s.facebook