Kommentaar | Oma olemasolu ei saa delegeerida
Alustuseks.
Inimesed on surelikud, riikide huvid aga püsivad. Venemaa on
kannatlikult momentumeid varitsenud, et Nõukogude Liidu lagunemise eest
revanši võtta. Ja iga kord, kui võimalus on avanenud, on ta selle ka ära
kasutanud.
Moskva on Nõukogude Liidu kurvast saatusest
õppinud ja nüüd ei kavatseta huvi pakkuvaid riike tervikuna okupeerida
ning nii kõiki kaasnevaid majanduslikke, sotsiaalseid ja muid probleeme
oma kaela võtta. Liberaalse impeeriumi kontseptsiooni kohaselt võetakse
vaid see, mida tõeliselt vajatakse (Ukraina kaasuse puhul eelkõige
Krimm, meie puhul Ida-Virumaa), ülejäänu osas püütakse hea seista oma
huvide teostamise eest mõjuagentide ja marionettpoliitikute abil.
Praegu võib Venemaa oma liberaalse impeeriumi
edendamise kontosse kanda Valgevene, Armeenia, Tadžikistani,
Kõrgõzstani, amputeeritud Gruusia ning nüüd – näib - ka amputeeritud
Ukraina.
Ehk kokkuvõtvalt: Venemaa tegutseb ruttamata
kuid sihikindlalt ja on plaanid erinevate huvipakkuvate riikide osas
juba ammu välja töötanud. Plaane korrigeeritakse jooksvalt vastavalt
muutuvatele tingimustele.
Venemaa ja Läänevastane rinne
Venemaa on alati ka oma kõige suurematel
nõrkushetkedel juhindunud veendumusest, et on suurriik, mis suudab ka
pärast pikali löömist ikka uuesti jalule tõusta ning et selle
jaluletõusmise eelduseks on suurriikliku käitumise säilitamine ka
lööduna.
Teiseks. On naiivne arvata, nagu poleks
Venemaa oma plaane tehes arvestanud muu maailma negatiivsete
reaktsioonide ning vastukäikudega. Loomulikult on. Ja seepärast ei ole
võimalik Venemaad olulisel määral kõigutada kõikvõimalike pehmete
meetmetega nagu tema väljaarvamine G-8 liikmeskonnast, poliitilise
eliidi varade arestimine, viisakeeldude kehtestamine ja majanduslikud
sanktsioonid. Moskva oskab omalt poolt käsi vastu väänata.
Kogu globaliseerumise peale vaatamata on
Venemaa oma ressurssidega ikka veel riik, mis võib hakkama saada ka
majandusliku autarkia (toimetulek oma vahenditega – toim) tingimustes.
Mis puutub Venemaa avaliku arvamuse reaktsioonidesse niisuguses
olukorras, siis on see inimeste kriitilisele massile vaid veelkordseks
kinnituseks sellest, et Lääs on Venemaa suhtes vaenulik ja tema
rahvuslikku identiteeti ning riiklust ohustav jõud, mille vastu tuleb
koonduda ja mille vastases võitluses tuleb oma valitsust tingimusteta
toetada. Bratsõ, naših bjut! (Velled, meie omi pekstakse!)
Kolmandaks. Globaliseerumine, hargmaiste
korporatsioonide ahnus, kõige enam aga terrorismivastane sõda on
maailmas loonud sisuliselt Lääne vastase ühisrinde, kuhu järjest enam
koonduvad need rahvad, riigid, kultuurid ja tsivilisatsioonid, mis
tunnevad ennast Lääne väärtuste ja „väärtuste" poolt ohustatutena. See
ühisrinne kujutab endast sisuliselt Venemaa potentsiaalset liitlaskonda
vastasseisus Läänega. On tohutu viga alahinnata Moskvat kasvõi vaikides
toetavaid islamimaid, Hiinat ja paljusid Ladina-Ameerika riike, kelle
majanduslik ja demograafiline kaalukategooria järjekindlalt
degenereeruva Läänega võrreldes kasvab.
Putin võitleb ka oma elu eest
Neljandaks. Venemaa praegune režiim – ja
Vladimir Putin isiklikult – teavad, et Lääne eitavale retoorikale
vaatamata on nn „värviliste" või mis iganes revolutsioonide sihikul
nemad. Järelikult võitlevad nad (ka Ukrainas) oma ellujäämise eest. Ja
erinevalt bolševikest, kes küll lubasid, ent ei suutnud oma lubadust
ajaloo areenilt ust paugutades lahkuda täita, kavatseb Putin sunnitud
lahkumise puhul seda tõepoolest pauguga teha.
Arvestades hetkel vene rahva suure toetusega
tema tegevusele Krimmis, ei saa ta endale seal taandumist lubada.
Taandumine tähendaks mitte üksnes poliitilist enesetappu Putinile, vaid
ka Venemaa muutumist Lääne marionetiks ning praeguse riigi tõenäolist
lagunemist. Tõlkes tähendab see, et ei Putin ega vene rahvas hooli
puhkenud vastasseisus verest. Krimm on Venemaa käes ja Venemaa ei lahku
Krimmist. Kui Ukraina seda jõuga vabastada püüab, purustab Venemaa
Ukraina kasarmuarmee jõhkralt ja kiiresti - ning okupeerib lisaks ka
veel Ida-Ukraina. Lääs on juba praegu demonstreerinud, et ei ole
võimeline ega tahteline seda takistama, Venemaa on aga ainsana sõjaks
valmistunud.
Viiendaks – järelmid meile. Meil on arvukas
vene kogukond ja vene kodanikkond, mille kriitilise massi lojaalsuses
Moskvale võib üksnes pimedusega löödu kahelda. Selle seltskonna
koondamine konflikti provotseerimiseks Tallinnas ja teistes arvuka ning
kompaktse venelaskonnaga punktides on lihtsaimast lihtsam. Tegelikult
pole tarvis kristallkuuli sellekski, et väita: varem või hiljem see
juhtub. Juhtub seda varem, mida läänelikumalt me käitume. Kohalike
venelaste moosimine ei aita. Loll on see, kes põhjust ei leia. Ja
Kremlis ei istu lollid.
Näitame enda otsustavust
Seepärast - riigi, eelkõige aga rahvuse
säilitamiseks tuleb meil juba täna hakata käituma ebastandardselt ja
ebaläänelikult. Tuleb igal sammul demonstreerida, et me ei lase ennast
üllatada, et me reageerime kohe igasugusele ähvardusele omapoolse
valmisoleku tõstmisega, et me musklite pingutamise puhul pingutame ka
omi muskleid (olgu need pealegi kõhnemad), et me tõhustame järsult oma
kaitsevõimet, muuhulgas soomusvõimekust, rannavalvet ning õhukaitset.
Alustada tuleb aga sellest, et me peatame
protestiks Krimmi hõivamisele piirilepingu ratifitseerimise (Ukraina,
muide, sõlmis Venemaaga maismaapiiri delimiteerimise lepingu juba 2003.
aastal. Nagu näeme, tagas see neile kõva „julgeoleku") ning teatame, et
blokeerime EL-is igasugused kõnelused viisavabaduse teemal. Ühtlasi
peame koos oma lõunanaabritega tõstma agressiivselt päevakorda nõude, et
Venemaa tunnustaks Balti riikide okupeerimist ning maksaks meile
vastavalt kompensatsiooni. Peame tõstma rahvusvaheliselt päevakorda ka
siinse vene kodanikkonna kui okupatsiooniperioodil jõuga teostatud
kolonisatsiooni järelmi, kellest on praeguseks tänu Venemaa
imperialistlikele ambitsioonidele kujunenud kogu Euroopa rahu ja
stabiilsust ohustav faktor ja keda diskrimineerib eelkõige Venemaa ise,
nimetatud inimrühma oma poliitilistes huvides ära kasutades.
Ühesõnaga, me peame juba praegu päevast päeva
Venemaale demonstreerima, et me ei looda üksnes NATO poliitkorrektseks
raugastunud turja varjus julgeolekut otsida, vaid oleme täis otsustavust
ise enda eest võidelda ning teha seda ka preventiivselt, mitte lastes
ennast faktide ette seada nagu Ukraina praegu Krimmis.
Siinkohal tasub rahvale muide lahti seletada
ka Venemaa suursaadiku poolt T.H. Ilvesele vabariigi aastapäeva
vastuvõtul demonstratiivselt üle antud ümbriku sisu. Teatavasti oli
selles Putini tervitus. Ent selles leiduv väljend „teie paljurahvuselise
riigi elanikele" ei ole tegelikult mitte midagi muud kui ähvardus, mis
tõlkes tähendab: me tuleme varsti ka teie juurde oma kodanikke kaitsma!
Lõpetuseks siiski üks hea uudis: Moskval
õnnestub kindlasti veel palju pahandust korda saata, aga pikemas
perspektiivis pole see riik niisugusena nagu praegu siiski jätkusuutlik.
Ei majanduslikult, ei demograafiliselt, ei poliitiliselt.
Varugem lihtsalt kannatust. Ja seiskem enda eest! Oma olemasolu riigi ja rahvusena ei saa delegeerida EL-ile ja NATO-le.
0 kommentaari:
Postita kommentaar