Kaitseliidu Tartu Maleva pealikule - SELETUSKIRI
Kaitseliitlane
Priit Rajasaar
Väga austatud major härra Janno Rosenberg
Kaitseliidu hoones Tartus on seinal eesti rahva suure poja Alfons Rebase pilt. Toonane malevapealik kutsus avalikult kaitseliitlasi A. Rebase 100ndat juubelit tähistama. Pika pinnimise peale, miks see üritus otsekui põrandaaluseks tehti, vastas Trivimi Velliste, et mainitud üritus keelati ära kõige kõrgemalt poolt. Meie ei saanudki teada, kas Toomas Hendrik Ilvese või Vladimir Putini enda poolt.
Mulle pole teada, kas meil on olemas selline seadus, mis lubaks Eesti Kaitseväes teenivatel noormeestel vormiriietuses käia Tallinnas pronkssõduri juures auvalves. Kas Eesti sõdurivormis tohib Vaivara Sinimägedes või ka mujal okupantide monumendile pärgi asetada, kirja või sõnaga tänulikult eesti rahvalt? Vahest kirjutaks siis juba avalikult, et kõik teaksid ja ei eksiks, et okupante tohib austada – lätlastest vendadega, kellega kõrvuti relv käes sissetunginud venelaste vastu sõditi, aga ei tohi.
Tundmatuna oleme kõik kõvad mehed. Järgmisel Leegionäride Päeval, mida tähistatakse 16. märtsil, võiks Eesti Kaitseliit saata Läti Vabariiki ametlik-avaliku delegatsiooni. Sellisel juhul ei peaks kaitseliitlased Riias salaja, nähtamatuna ja häbi tundes käima.
Mind sundis mu sisemine vajadus avalikult näidata, et leidub kaitseliitlasi, kes on Läti Leegionäride poolel ja neile sõjamehelikku austust avaldavad. Ja selliseid on tublisti rohkem, kui need paar meest, kes tänavu Riias käisid.
Meie ei ole apoliitilised, me oleme ise oma poole ja maailmavaate valinud. Vastasel juhul poleks ju Kaitseliitu Eestis olemaski. See apoliitilisus pole midagi muud, kui postsovetlike poliitikute jura, et need saaksid oma poliitilisi sigadusi takistamatult jätkata.
Suurimagi tahtmise juures ei saa ma endale tuhka pähe raputada ega oma käitumist või tegu kahetseda.
Tartus, 13. märtsil 2014 Lugupidamisega Priit Rajasaar
Allikas: Facebook
Priit Rajasaar
Väga austatud major härra Janno Rosenberg
Kaitseliidu hoones Tartus on seinal eesti rahva suure poja Alfons Rebase pilt. Toonane malevapealik kutsus avalikult kaitseliitlasi A. Rebase 100ndat juubelit tähistama. Pika pinnimise peale, miks see üritus otsekui põrandaaluseks tehti, vastas Trivimi Velliste, et mainitud üritus keelati ära kõige kõrgemalt poolt. Meie ei saanudki teada, kas Toomas Hendrik Ilvese või Vladimir Putini enda poolt.
Mulle pole teada, kas meil on olemas selline seadus, mis lubaks Eesti Kaitseväes teenivatel noormeestel vormiriietuses käia Tallinnas pronkssõduri juures auvalves. Kas Eesti sõdurivormis tohib Vaivara Sinimägedes või ka mujal okupantide monumendile pärgi asetada, kirja või sõnaga tänulikult eesti rahvalt? Vahest kirjutaks siis juba avalikult, et kõik teaksid ja ei eksiks, et okupante tohib austada – lätlastest vendadega, kellega kõrvuti relv käes sissetunginud venelaste vastu sõditi, aga ei tohi.
Tundmatuna oleme kõik kõvad mehed. Järgmisel Leegionäride Päeval, mida tähistatakse 16. märtsil, võiks Eesti Kaitseliit saata Läti Vabariiki ametlik-avaliku delegatsiooni. Sellisel juhul ei peaks kaitseliitlased Riias salaja, nähtamatuna ja häbi tundes käima.
Mind sundis mu sisemine vajadus avalikult näidata, et leidub kaitseliitlasi, kes on Läti Leegionäride poolel ja neile sõjamehelikku austust avaldavad. Ja selliseid on tublisti rohkem, kui need paar meest, kes tänavu Riias käisid.
Meie ei ole apoliitilised, me oleme ise oma poole ja maailmavaate valinud. Vastasel juhul poleks ju Kaitseliitu Eestis olemaski. See apoliitilisus pole midagi muud, kui postsovetlike poliitikute jura, et need saaksid oma poliitilisi sigadusi takistamatult jätkata.
Suurimagi tahtmise juures ei saa ma endale tuhka pähe raputada ega oma käitumist või tegu kahetseda.
Tartus, 13. märtsil 2014 Lugupidamisega Priit Rajasaar
Allikas: Facebook
0 kommentaari:
Postita kommentaar