Kas eesti rahva hääbumine on tõesti paratamatus, hr president?

Varro Vooglaid - 25.02.2014

Eile õhtul Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisel nähtu ja kuuldu pani taas kord imestama selle üle, millisel viisil mõtlevad inimesed, kes on pääsenud ühiskonnas kas kultuurilisele või poliitilisele juhtpositsioonile. Kirjutada võiks siin paljust, ent piirdun mõne märkusega.

Esiteks tegi nalja see, kuidas avalik homoseksuaal ja meelelahutusärimees Peeter Rebane rääkis ERR-ile antud intervjuus, et eestlastel läheks oluliselt paremini, kui oleksime avatumad, sallivamad ning et peamine asi, mida meie rahval oleks tarvis, on suurem usk iseendasse ja oma võimete piiramatusse.

Selle väite kinnituseks tõi ta näiteks Arvo Pärdi, saamata isegi aru, et kuivõrd Arvo Pärt on Arvo Pärt mitte usu tõttu iseendasse, vaid kellessegi mõõtmatult suuremasse, oli see ehk kõige selgem viis tõestada oma väite mõttetust. Samas oli see ka kurb kokkuvõtte meie rahva seas levivast mentaliteedist mitte “alandada” end usuga kellessegi või millessegi “vähemasse” kui iseendasse – mentaliteedist, mida võiks nimetada ka egotsentrismiks.

Sarnasest (kui mitte samast) hoiakust lähtus ka president Toomas H. Ilvese kõne, mille kohaselt on kolm kõige olulisemat tingimust Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks läbi aegade inimeste tervis, haridus ja Eesti julgeolek, mille suhtes on kõik ülejäänu – seega ka rahva vaimne ja kõlbeline seisund – teisejärguline.

Võrrelgem seda seisukohta kunagise Tartu Ülikooli kuraatori ja haridusministri Peeter Põllu poolt 1929. aastal lausutuga:

“Kui tahame kindlustada Eesti tulevikku ja võita praegusaja sisepoliitilised ja majanduslikud raskused, siis peame kõige suuremat tähelepanu pöörama rahva vaimsete ja kõlbeliste varade hoiule, elustamisele ja kasvatamisele.”

Milline kontrast! Ajalugu saab külma õiglusega tõestama, et Põllul oli õigus ja et Eesti rahvale olnuks kasulik, kui ka meie tänased riigijuhid saanuks sellest aru. Aga nad ei saa sellest aru, sest nemad on uue aja, 21. sajandi inimesed, kes ei häbene avalikult deklareerida, et “see, mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi.”

Selle sõnumiga harmoneerus veel üks väga oluline aspekt Ilvese kõnest – nimelt tema täielikult allaandev suhtumine seonduvalt Eesti ees seisva demograafilise kriisiga. Nagu tema kõnest nähtus, on Ilves loobunud igasugusest üleskutsest kõlbelisele tervenemisele ja rahvana kasvamisele – sellele, et abielluda, olla abikaasadena teineteisele truud ning hoida teineteist nii heas kui ka halvas, saada rohkem lapsi ja luua suured, tugevad perekonnad.

Vastupidi, Ilves kutsus üles arvestama peremudelite muutumisega ning nentis muiates, et meie niigi pisikese rahvaarvu kahanemine on paratamatus, millega peame lihtsalt leppima, sest eesti naised ei pöördu enam kunagi 19. sajandi mudeli “lapsed, köök ja kirik” juurde. Seepärast sedastas president, et "ainus viis Eesti püsimajäämist ilma massilise sisserändeta kindlustada on töötada kauem" (olgugi, et on väga raske mõista, kuidas võiks kellegi kauem töötamine tõsta eestlaste arvukust).

Peeter Põld koos abikaasa Helmiga, kellega neil oli 11 last.
Milline on selles osas tänaste riigijuhtide isiklik eeskuju?

Ühelt poolt võiks küsida, miks ei võiks saada Eesti pered keskmiselt kolm või enam last? Kas see on tõesti võimatu? Mille pärast ei võiks ka poliitiline arutelu keskenduda küsimusele sellest, kuidas luua eeludusi noorte perede toimetulekuks ning suurperede kasvamiseks ja õitsenguks? Jne.

Aga teiselt poolt – kui isegi vabariigi president pigem alandab perekeskset eluviisi ja iseloomustab seda aegununa, selle asemel, et kutsuda üles sellele uuesti elu sisse puhuma, seda uuesti au sisse tõstma, siis ei maksa demograafilise probleemi jätkuvat süvenemist kindlasti üllatuseks pidada.

Retoorikat, mille kohaselt nõuavad uued ajad ja uued väljakutsed väärtuste ümberhindamist ning aegunud veendumustest väljakasvamist, on ennegi kuuldud. Just selline on olnud revolutsiooniliste ideoloogiate argumentatiivne peatelg veenmaks ühiskonda oma tõekspidamistest ja traditsioonidest lahti ütlema. Aga nagu meie rahva kogemus peaks olema meile õpetanud, on see pelgalt meelitus ja pettekujutelm.

Seepärast julgen vastupidiselt presidendile arvata, et meie rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks saab eeldusi luua mitte palavikuline püüdlus leida imenippe ja kavalaid lahendusi enesekeskse eluviisi jätkusuutlikuks muutmiseks, vaid just see, mis on meid siiani toonud – usk, lootus, armastus, alandlikkus, õiglus, töökus, perekonnakesksus, mõõdukus, ausameelsus, teenimisvalmidus, ühtehoidmine, orienteeritus ühisele hüvele ja muud voorused, mis on olnud aastasadu meie kultuuri (ja üleüldse Euroopa kristliku tsivilisatsiooni) keskmeks.

Kommentaar avaldati algselt autori blogis Veritas lux mea!

Allikas: http://www.decivitate.ee/?news_id=2174