MART HELME: Putin ei peatu. Tegusid, härrased, mitte sõnu

Saada sõbrale
Venemaa teenib umbes seitsekümmend protsenti oma tuludest tänu toormemüügile, gaas ja nafta eelkõige. Selles kontekstis tundub tülinorimine läänega mõistusevastasena. Tegelikult pole siin aga midagi mõistusevastast.
On kaks olulist momenti, mis Venemaa seniselt gaasidiplomaatialt jõu võtavad. Nendeks on majanduskriis ja innovaatika, mis vähendavad järjekindlalt nõudlust Vene toorme järele Euroopas ja kildagaasirevolutsioon ning naftatootmise suurendamine USA-s. Lühemas perspektiivis tähendavad need asjaolud hinnalangust, pikemas perspektiivis aga tõsise alternatiivi tekkimist Vene toormele üldse. Järelikult on praegu just see moment, kus Venemaa oma tarbijaid veel šantažeerida saab.
Ühtlasi on pingete kruvimine Venemaale kasulik ka hinnapoliitika plaanis. Mäletame ju, kuidas just äsja suured börsid kergendatult hingasid, kui selgus, et Krimmi pärast Venemaa vastu rakendatavad sanktsioonid pole tõsiselt võetavad. Ebakindel olukord turgudel ei lase hindadel siiski langeda, vaid, vastupidi, aitab neil võib-olla hoopis tõusta. Ja see on vesi Venemaa veskile.
Tegelikult pole Euroopat räsinud majanduskriis Venemaad sugugi puutumata jätnud ja putinismi majandusliku eduloo kängumine tuleb kellegi kaela ajada. Üldist läänevastast hüsteeriat arvestades saavad süüdlased olla üksnes neetud ladinlased.
Mis puutub majanduskahjudesse laiemalt, siis on Moskvas teatud kadudega arvestatud ja leitud, et see, mida võidetakse, kaalub kahjud üle. Krimm tagab Venemaale domineerimise Mustal merel ja muudab ka ükskõik missuguse valitsuse all elava Ukraina tervikuna Moskva poolt järjekindlalt šantažeeritavaks. Seda nii sõjaliselt kui majanduslikult.
Vene rikkurid - vähemalt need, kes võimule lähedal seisavad - on oma rahad aga juba ammu ohutusse kohta toimetanud.
Kujunenud olukorras on Venemaa ainus, kes mängib ettevalmistatud partiid, näidates selle juures üles ka oskust improviseerida. Praegu mõistetakse Kremlis ilmselt hästi, et olukorras, kus maailma tähelepanu on keskendunud Ukrainale, tuleb selles pingekoldes pidurit tõmmata. Ida-Ukraina kohene vallutamine oleks küll ahvatlev, kuid äärmiselt provokatiivne ja võib seepärast koos Transnistria ja Moldovaga pisut oodata.
Moskva poolt on hoopis kavalam avada kusagil mujal ootamatult teine rinne. Selle teise rinde kõige tõenäolisem koht on Eesti. Sealjuures ei maksa meil karta, et Moskva alustab meie vastu täiemahulist sõda, mida USA ja NATO ei saa pealt vaatama jääda. Tõenäoliselt tõstetakse viies kolonn Tallinnas küll jalule, kuid piirdutakse venelaste „kaitsmisega“ siiski vahetult piiri ääres - Narvas, Narva-Jõesuus, Sillamäel.
Viimases on Tiit Vähi kakskümmend aastat venelastele ka usinalt (sõja)sadamat ehitanud. Siinkohal meenub mulle, kuidas omaaegne Riigiduuma väliskomisjoni esimees Vladimir Lukin mulle kord irooniliselt ütles: „Zdorova postroite. No ještšo ne vsjo dostroili.“ (Hästi ehitate, aga pole veel kõike valmis ehitanud.). Kui lisame, et Sillamäe juures ulatub Soome lahe alla kaevandamist väärivate varudega diktüenaamakilt uraaniga, saame aru ka Ida-Virumaa vallutamise majanduslikust mõttest. Energeetiliselt amputeerib see Eesti ju niikuinii.
Kremlis on muidugi kenasti välja arvutatud, kui kaugele võib ühe NATO piiririigi vastu minna, ilma et see tõsise sõjalise kokkupõrke Venemaast tugevamate suurjõududega kaasa tooks. Mul jääb siinkohal üle lihtsalt ahastades imestada, kuidas Urmas Paet Ants Laaneotsa (aga ka Leo Kunnase, Urmas Roosimägi ja avalikult mitte esineda soovivate kaadrisõjaväelaste) professionaalse kriitika peale täiesti süüdimatult teatab, et tuleb lihtsalt rohkem oma riiki uskuda! Usume, härra hea ilma välisminister.
Aga kas venelane ka usub? Usub, kui me lillegi ei liiguta, et Kremli kõige elementaarsemat ja lihtsamini teostatavat provokatsiooni NATO ja USA naeruvääristamiseks nurjata? Kui me ei täienda oma puudulikke laskemoonavarusid? Kui me ei paiguta tõenäolisse kriisikoldesse preventiivselt usutavat vastupanu osutada suutvaid jõude? Kui me ei korralda mobilisatsioonikatseid? Kui me ei kutsu kaitseliitlasi õppekogunemistele? Kui me ei anna kaitseliitlastele praegu kodus hoidmiseks piisavat laskemoonavaru? Kui me demonstreerime, et tegelikult on Eesti kaitsejõud bürokraatlik fiktsioon, mille operatiivne jaluletõstmine pole suurema segaduseta võimalik ja mis suudab efektiivselt tegutsema asuda alles siis, kui vaenlane on oma esmased ülesanded sillapea(de) loomiseks meie territooriumil juba täitnud? Kui me ei suuda juba eos tagada võimekust viienda kolonni ülesässitamise halvamiseks komandanditunni kehtestamisega, ässitajate sidevahendite halvamisega ning konkreetselt Eesti riikluse vastu vaenutegevust alustanud isikute isoleerimisega?
NATO usk on hea asi. Ka mina olen NATO usku. Aga NATO tegelik kaitse meile saab teoks üksnes juhul, kui me ise resoluutsust demonstreerime ja omapoolse jõulise käitumisega Venemaa provotseerimist ei karda. Kui me juba eelnevalt võtame sisse kaitsepositsioonid, millest venelased lihtsalt üle jalutada ei saa.
Putin on alustanud õnnemängude seeriaga. Ta ei peatu enne, kui saab hoobi, mis lööb ta koomasse. Piibel õpetab, et Taavet võitis Koljati. Oli vaja üksnes südidust. Praegu demonstreerime me lootust.

Allikas: http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=5369&lang=est