Eessõna asemel
Me elame väikeses riigis.
Väike riik hoiab oma ideoloogiat endas, erinedes sellega uskudest ja
ususektidest, mis ei tunne geograafilisi piire. Majanduslikus mõttes on
väikesed riigid konkurentsi alus, eristudes piire mittetundvatest
rahvusvahelistest monopolidest, mis, kogudes kapitali ja pakkudes „ühtset kaupa
ja teenust”, hävitavad nii riikide kui kodanike individuaalsuse ja identiteedi.
Suveräänse riigi rahval on
loomupärane soov kaitsta ennast ja oma suveräänsust. Suveräänse riigi
poliitikutel seda soovi olla ei pruugi – nemad suhtlevad ju omasugustega kogu
maailmas ja tunnevad end kuuluvat maailma „poliitilisse monopoli”, mis samuti
ei tunne piire.
Monopolid ja impeeriumid
põhinevad oma olemuselt religioossetel alustel, rahvusriigid ilmalikel. See
tähendab, et „ülipeadirektorile” ja imperaatorile on võimu andnud taevas,
rahvusriigi võimu ulatab selle kandjale keelegeograafiaga piiratud rahvas, keda
võib kutsuda ka riigi kodanikkonnaks.
Täna, Euroopa Liidu kui
riigi künnisel, tuleb tõdeda, et paljud riikidevahelised lepingud on muundunud
ja teised muundumas riikideülesteks kokkulepeteks, mis võimaldavad kontrollida
rahvusriikide majandust ning seda, mis kunagi oli sise- ja välispoliitika.
Relvastuskontrolliga
kehtestatakse olukord, kus kõik ühenduse riigid arvavad end täpselt teadvat,
mis relvad on ülejäänutel. Lisaks luuakse rahvusvahelisi kiirreageerimisjõude,
mis on uue struktuuri lahutamatu osa ja tegelikult ka edu pant. Tekkimas on
järgmise põlvkonna impeerium või, kui soovite, siis pidevalt kasvava sõjakusega
unitaarriik. Impeerium aga ei ole ilmalik; tema peab toetuma religioonile, mis
saab olla tegelikult ainus, mis impeeriumisse kuuluvaid inimesi ühendab. Kõik
on võrdsed (muidugi peale nende, kes on võrdsemad), liiguvad vabalt, vahetavad
kaupu vabalt, räägivad ja tegutsevad vabalt, ent seda siiski kehtestatud
piires. Ja kõik on kontrollitav, ennetatav; aruandlus altpoolt ja „absoluutne
tõde” ülevaltpoolt on heaoluühiskonna lahutamatuks osaks.
Kui inimeselt on võetud
identiteet, siis jääb temale usk, mis on riigist lahus ja pakub ka lohutust.
Kirik on Jumalast, Riik veel suuremast Jumalast, kelle poole tänu bürokraatia
kadalipule on hirm pöördudagi. Ja sellepärast pöördub kunagine kodanik, kes
nüüd on vaid riigialam, päeval, mil valitakse uusi juhte, pigem usu ja oma
mõttejäänuste kui valimisjaoskonna poole. Ta ei pea võimalikuks, et nii suurt
jumalat kui Riik saab valida. Kodanik temas on varjusurmas, jäänud on vaid
väike inimene.
Täna on meie otsustada, kas
me laseme kodanikul endas surra või äratame ta ellu, elustades sellega ka
vabaduseaate ja oma riigi.
Teosega tutvunud radikaalid
Katkend raamatu „Ahvist kodanikuks… Või vastupidi”
(autor: Raigo Sõlg; kirjastus: „Matrix”; ilmumisaasta: 2005) algusest (5.-6.
lk.).
TOIMETUSELT: Euroopa Liidu „arengu” valguses tundub see, juba
2005. aastal kirjutatud mõttekäik, päevakajalisem kui kunagi varem.
Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja”
14. numbri (jaanuar-veebruar 2013) esiküljel ilmunud kirjutis.
__________________
"Rahvuslikku Teatajat" saate tellida kui võtate ühendust levijuhtidegaLevijuhid:
Tallinnas ja mujal Põhja-Eestis: Johanna Ranne (e-post: johanna.ranne.armane [ät] gmail.com; telefon: 59037103).
Lääne- ja Kesk-Eestis: Jaan Hatto (e-post: stuvsta [ät] hot.ee; telefon: 51903374).
Tartus ja mujal Lõuna-Eestis: Osvald Sasko (telefon:55542270).
Levijuhtidelt saab ka varasemaid „Rahvusliku Teataja“ numbreid.
Tõnu Kalvet,
„Rahvusliku Teataja“ peatoimetaja
Telefon: 55900564
0 kommentaari:
Postita kommentaar