Kommentaar | Eestit kaitseb vaid Eesti ise

Martin Helme, Konservatiivne Rahvaerakond, 7. märts 2014, 17:20

(ARNO SAAR)

Ukrainas otsustatakse ka Eesti saatust. Kui Venemaa Ukraina endale allutab ja Lääs selle alla neelab on vältimatu, et meie oleme järgmised. Rohkem impeeriumi uitama läinud juppe ei ole lihtsalt enam. 

Hambutu lääs

Häda on selles, et Lääs ei näita vähimatki märki võimekusest või soovist asuda Putini režiimiga vastasseisu. Vastupidi, kogu viimaste päevade paaniline diplomaatiline sagimine on keskendunud eelkõige ühele konkreetsele survepunktile: istuda pähe Ukraina verinoorele revolutsioonilisele valitsusele, et see mitte mingil juhul ei teeks ühtegi sammu enesekaitseks. Näeme kordumas sedasama mustrit, mis juhtus juba Georgias: enesekaitse liigitatakse provokatsiooniks ja ohvrile tehakse selgeks, et ta ei tohi end kaitsta, muidu saab agressor veel vihasemaks ja see tekitab nii piinliku olukorra Saksa-Vene suhetes.

Püüdke nüüd ometi aru saada pehmetest ja ärahellitatud eurooplastest – neile valmistab nii-nii suurt ebameeldivust teha venelastele märkust seoses naaberriikide ründamise ja vallutamisega. Märkusest ja „tõsise mure" väljendamisest või „ränkade tagajärgedega" ähvardamisest ei ole nagunii midagi loota. Elupõline patsifist USA välisminister John Kerry suutis ilmselt endalegi üllatuseks öelda Venemaa tegevuse kohta Krimmis välja sõnad „agressioon", „sissetung" ja „okupatsioon", Euroopa välisministrid veetsid terve päeva vaieldes omavahel, kas nimetada Venemaa tegevust „sissetungiks" või Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse „selgeks rikkumiseks" ning leppisid lõpuks, et annavad Moskvale aega „de-eskaleerimiseks". Aga see alles näitab venelastele!Kui Venemaa saab Ukrainas oma tahtmise, siis on Eestil aega maksimaalselt paar-kolm aastat, et end samast saatusest päästa. Venemaa ei ole tegelikult sugugi nii tugev ei sõjaliselt ega ka majanduslikult, et teha, mida süda lustib. Ta peab edenema samm-sammult. Ta on saanud end kehtestada endise Nõukogude Liidu piires just nii vaid seetõttu, et pole olnud mingit reaalset vastupanu – kuni Maidanini. Kui Ukraina vastu hakkab, siis annab see väga tõsise – võimalik, et korvamatu – tagasilöögi Putini impeeriumi taastamise plaanidele.

Siinjuures on tähtis mõista ühte lihtsat asja: kui Putin on võtnud otsuse vallutada mingid osad Ukrainast ära, siis ei oma vähimatki tähtsust, kas Ukraina käitub vaoshoitult ja hoidub provokatsioonidest või mitte. Moskvale pole mingi probleem lihtsalt põhjus välja mõelda. Kui Venemaa on otsustanud okupatsiooni kasuks, siis ta võtab soovitud territooriumid ära kas jõuga või ilma, viimasel puhul lihtsalt kiiremini ja vähema vaevaga.

Eesti kaitsekontseptsioon?

Venemaa varasemat tegutsemist vaadates on selge, et Venemaa teeb enne järgmise ohvri kallale minemist ära väga korraliku eeltöö ning valmistab ette kõikvõimalikeks stsenaariumiteks, kus iga tõenäolise variandi puhul on ta kõigist teistest sammu või kaks ees. Kui Ukraina praegu langeb, siis ei tähenda see, et nad on homme või järgmisel kuul sees Narvas ja Sillamäe kaasmaalasi kaitsmas.

Küll aga tähendab see seda, et kasutades oma tavapäraseid ettekäändeid venelaste õiguste kaitsmisest hakkab Venemaa süstemaatiliselt üles kruvima pingeid ning õõnestama vastupanusoovi Eesti ühiskonnas. Ukraina sündmuste taustal peab Eesti kardinaalselt ümber vaatama oma senise kaitsekontseptsiooni just mõtlemise tasandil. Eelkõige tuleb loobuda naiivsest usust, et keegi tuleb meid kaitsma.

Tegelikult on täpselt vastupidi, elu on näidanud, et meie „liitlaste" ja „sõprade" põhienergia kriisi puhkemisel kulub meie niigi selgrootu ja agendistunud poliitilise koorekihi masseerimisele vastupanu mitte osutada ehk siis mitte provotseerida vaenlast tegema midagi, mida ta kavatseb teha nii või teisiti. Vaid juhul, kui me reaalselt oma territooriumil end kehtestame ja seda kaitsma asume on lääneriigid olukorras, kus nad peavad samuti oma kohustusi täitma hakkama.

On vaja osta relvi

Provokatsioonist rääkijate puhul tuleb toru lihtsalt hargile panna ja jätkata riigikaitselise tegevusega. See on ainus võimalus saada liitlased appi. Teiseks peame kohe täna täitma ära oma suuremad riigikaitse lüngad ning hankima endale korraliku soomusväe, õhutõrje ning rannakaitse. Juba homme peavad kaitseministeeriumi ja peastaabi töötajad pühkima tolmu kõigilt neilt soodsatelt sõbrahinnaga pakkumistelt, mis meile aastate jooksul on tehtud, et juba ülehomme saaks hakata kaupa komplekteerima ning järgmisel kuul alustada väljaõpet. Kui vaja, siis tegema selle jaoks lisaeelarve. Kui vaja, korraldama plaanivälised reservkogunemised ja suurõppused ja alustama sellega ka juba homme.

Elu ise näitab meile, et riigikaitse ei ole mingi mõttetu relvanarride hobi teoreetilise ohu vastu, vaid vajadus end kaitsta on reaalne ja käegakatsutava ajajoone peal. Kolmandaks tuleb täiesti kompromissitult asuda Eestis lammutama Vene mõjuagentide ja propaganda võrgustikku.

Kapo peaks eesti rahvuslaste ahistamise ja olematute neonatside tagaajamise asemel võtma käsile viienda kolonni. Ma tean, et see on palju raskem, aga paraku palju vajalikum.

Läti seim arutab seaduseelnõu, mis keelab eetris ja kaabellevis riigivastast propagandat tootvad või edastavad telejaamad. Ammu oleks aeg sama asi teha ka Eestis. Kui seda oleks tehtud 10 aastat tagasi, poleks pronksiöid olnud.

Samuti tuleb riigist pikema jututa emakesele kodumaale saata tegelased, kes siin pidevalt vaenu õhutavad.

Ning loomulikult tuleb avalikust debatist valehäbita välja lülitada punaprofessorid ja kasulikud idioodid, kes aktiivselt õõnestavad rahva ellujäämisinstinkti ning kaitsetahet, sisendades oma erinevate komplekside, kiuksude ja kodus oleva venelannast naise näägutamise leevendamiseks eestlastesse süü- ja alaväärsustunnet.

Eestist on saanud rinderiik, aitab lolli mängimisest.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/567148/kommentaar-eestit-kaitseb-vaid-eesti-ise