EINAR EILAND: RAHVAKOGUST ON SAANUD VÕIMURUUPOR

Einar Eiland,
kodanik

Kaleidoskoopilise idiotismi sündroom ei ole mõeldud siinkohal kellegi lolliks või targaks tembeldamiseks, vaid on lugu sellest, kuidas targad inimesed võivad veelgi targemate otsuste seast rumalate või lollide otsusteni jõuda.

Kaleidoskoopilise idiotismi sündroom on sotsiaalpsühholoogiline termin, mis kirjeldab protsesse, kuidas eliit saab säilitada võimu isegi juhul, kui tal igasugune kompetentsus puudub ja on asendatud võimuihaga. Seda kasutatakse reeglina siis, kui ühiskonnas on tunda püssirohulõhna ja võimueliidi pädevuses hakatakse kahlema. Õigemini on ta nagu võimult kukutamise eelne agoonia. Nii on see toimunud läbi sajandite.

Kõige kindlam viis võimu säilitamiseks on luua teatav masin, mis võtaks vastu ühiskonna pahameeletormi ning säästaks võimu eliiti pööbli rünnakute eest ja jätaks mulje, et riik töötab rahva huvides. See masin, olgu selleks siis kas  rahvakogu või rahvaportaal, peab töötama kui gaseeritud vee aparaat, mis peale kolme sendi sisestamist peab andma vastava värviga mullivee. Vastavas vaimus saab ta ka projekteeritud ja programmeeritud olema. Eesmärgina peab ta  rahvale jätma mulje, et janu kustutamiseks saab rahvas ise vastava mullivee tellida. Tegelikkuses aga selgub, et tegemist on tüüpilise mõttekontrolli süsteemiga. Seda, et tavakodanik saab valiku teha vaid juba ette antud mullivee valikute seast ning hiljem selgub et ka  kolmesendinegi on riigi poolt vermitud, siis seda ei tohi tavakodanik märgata.  Kogu võimustrateegias on määrava tähtsusega see, kuidas see märkamatult rahvale maha müüa. Selle läbi teostab eliit enda võimu ja kontrolli pööbli  üle.

Jääkeldri rahvakogu saaga meenutab seega kaleidoskoopi, kuhu rahvas saab enda mõttekillud kokku koondada. Seejärel asub võimutasand seda kaleidoskoopi keerama ja küsima rahva käest, kas see pilt meeldib või mitte. Otsustada saab aga  antud olukorras vaid meeldivuse või mittemeeldivuse tasandilt, mitte teadvuse ja vastutuse tasandilt. Aga meeldivuse või mittemeeldivuse tasandilt tehtud otsused, olgu need mistahes ekspertide nõustatud, viib ühiskondliku enesetapuni. Rahvakogu otsustajad saavad teha valikuid vaid ette antud sundlahenduste vahel, kuid sundvaliku ja meeldivuse või mittemeeldivuse olukorras ei saa arengu vastutust tekkidagi. Ettemääratud tõenäosuse alusel saab rahvakogu aga teha vaid neid muudatus ettepanekuid, milleks ühiskond on informatiivselt ette valmistatud. Mistahes eliit, komisjonid kuni parlamendini välja saavad  läbi suruda vaid neid lahendid, millega ühiskonda harjutatud on. Üldise keskmisele riigi arenguvundamenti rajada on aga hullumeelsus ja infoühiskonnas enesetapp. Üldise keskmisest väljaspool olevat teadvust hakatakse pidama  aga eliidi ja selle kaudu programmeeritud rahva poolt juba rumaluseks. Rahvas ei taha aga loll olla ja neid ideid ta väljanäitusele ei esita.(see on esimene filter).  Kui mõni arendav idee peaks siiski läbi lipsama, siis püütakse see kinni järgmise filtriga, sest eliit on sunnitud tegema otsuseid ühiskondliku keskmise arusaama alusel, kuna ta peab võimalikult paljudele meeldima, sest muidu ta ei oleks eliit ega saaks olla võimul. Seega eksisteerib juba kaks filtrit, mis võimalikud lahendid juba eos rajalt maha võtavad. Sest ettemääratud tõenäosuse alusel teostuvad vaid keskmise otsustajale arusaadavad keskmised valikud. Ja kui on teada, et neid hakkavade realiseerima keskmised ametnikud keskmise finantsvõime tasandilt, siis on  muutuste sooritusvõimekus nullilähedane. 

Einstein on selle peale öelnud: „Mitte ühtegi probleemi ei saa lahendada selle teadvuse pinnalt, mis selle probleemi loonud on“.  Kogu rahvakogu protsess ise on aga nagu ämber morssi, kus eeldatakse, et ämbrist otse juues (oletame, et see on ühiskond)  saame tunda õunamaitset,  kuid sealt kruusiga võttes (oletame, et selleks on rahvakogu) saame apelsiinimaitselise vee. Ettemääratud matemaatilise tõenäosusega  saavad rahvakogu sarnased ettevõtmised kuvada üldist keskmist ja olla keskkonna ehk antud juhul siis ühiskonna koopiad. Üldine keskmine ei saa infoühiskonnas olla aga olla eos ühiskonda edasiviiv jõud, sest enamusel napib infot, et õigeid otsuseid üldse teha. Kuid ka elitaarene otsustusring ei vii mitte kuhugi, sest otsuses on ühiskonnale arusaamatud ja pälvivad meelepaha. Ainus võimalus on inimesi harida, et nad oleksid võimelised tegema teadvustatud otsuseid, kuid ka seda ju ei toimu. Seega,  kogu ühiskonna arenguprotsess tuletab meelde vene muinasjuttu, kus loll Ivan ja Baba Jagaaga kirvesuppi keetis. Lolli Ivanni rolli täidavad siinkohal riigikontrolli raportid,  inimarengu aruanded ja rahvas.

Kui tulla aga tagasi kaleidoskoopilise idiotismi sündroomi juurde, siis selle alusel tuleb  ühiskonna tervikpilt lõhkuda juppideks ja neid juppe kuvatakse tavakodanikule  kaleidoskoobi kaudu, et tavakodanik tervikut ja selle seoseid ei tajuks. Mis peamine, iga uue pildi loomisega kaasnevad kulud on eliidile minimaalsed, sest piisab vaid kaleidoskoobi keeramisest õige pisut ja pilt muutub kardinaalselt. Kui aga selliselt loodud  pilti piisavalt kaua ühiskonnale näidata, kaob igasugune ühiskondlike protsesside põhjustagajärjeliste seoste arusaamisvõime ja see vabastab võimu vastutusest. Seega on see võimule  kasulik.

Et võimu kindlustada, tuleb käivitada optimeerimise protsess, sest kõigile on ju arusaadav, et iga ühiskondliku protsessi kujundamine, koordineerimine ja juhtimine maksab ning mida vähem tajub ühiskond puutepunkte ja seoseid, seda lihtsam on optimeerimist  korraldada ning eliit saab kulude kokkuhoiu eest rahva käest loorberipärja ja pronkspüsti.  Kokkuvõttena jõutakse “rahva tahtel“ võimalikult odava ja lihtsameelse riigini, kus rahvas eliidi kaigastega minema ajab. Seega on välistatud muutuste evolutsiooniline ja asendatud see revolutsioonilise teega. Ka rahvakogu juhtumi jõuti optimeerimiseni, sest 1000 ideed pidavat olema liiga palju. See ongi signaal optimeerimisvajadusest. Sellele lisanduvad veel valitsuse, ministeeriumite ja riigikogu filtrid, seega eliidi soov muutusteks puudub ja toimub vaid stabiilsuse ülistamine.  Kaleidoskoopiline maailmakäsitlus pakub siinkohal piiramatult võimalusi ideede elimineerimiseks, sest mõnda värvi kivikese eraldamist süsteemist ei panda tähele ja puuduvad seosed tervikuga. Kui tervikust arusaamine puudub või  teatavaid terviku osi eiratakse, saab teha vaid elitaarseid  otsuseid. Seega saab olla tegemist vaid valeotsusega, sest osa informatsioonist jäi otsusteringist eemale.  Ettekäändena võib tuua selle, et seadus juba reguleerib seda ala, riigikogu tegeleb juba selle teemaga, või raha ei ole, kuni selleni et rahvakogu teemad on olnud juba ammu erakondade arengusuundades sees.

Kokkuvõtvalt võimaldab kogu see protsess kaleidoskoobist erinevaid terviku elemente probleemideta eemaldada seni, kumi  viimased kolm kivi kaleidoskoobis veel järgi on, kuid see on pikk protsess. Selleks ajaks ei pruugi enam arenguettepanekute tegijad isegi mäletada, mis ettepanekuid keegi sinna tegi.  Seega viitavad kõik märgid praegu sellele et rahvakogu ettepanekute kaudu soovitakse rahvale maha müüa vaid kaleidoskoopi ja sellega kaasnevat kaleidoskoopilise idiotismi sündroomi.

Siinkohal ei ole seni ajani tulnud mõttesse küsida, millised võiksid olla alternatiivid ? Alternatiiviks võiks olla kaleidoskoobi asendamine mosaiigiga. Selle lahendusviisi alusel peaks eksisteerima ühiskonnast teatav tervikpilt ja selle alusel saab koostada teatava liigendatud maailmapildi, mis toimiks kui terviklik koostoimeline organism. Selle kaudu saaks iga  inimene erinevaid arenguvõimalusi positsioneerida ühiskondlike protsesside suhtes, mitte olla vaid võimu manipulatsiooni objektiks. Elitaarse ühiskonna seisukohalt on aga sellise tervikpildi loomine ohtlik, sest eliit muudab aruandekohuslaseks rahvale. See on ka üks põhjus, miks meil puudub isegi arutelu, millise kontseptsiooni alusel meie riik üldse eksisteerib? Rääkimata sellest, millised on meie ühiskonnaarengu eesmärgid või milline võiks olla see tervikpilt või ühiskonnas domineeriv maailmavaade.  Meile on ka võõras demokraatiale omane käitumine et tavalised inimesed kontrollivad oma vahetuid liidreid. Viimased kontrollivad omakorda teisi liidreid ja on omakorda kontrolli all ja ühiskonna vastastikused suhted peaksid kontrollima valitsuspoliitikat.  Meil kontrollib aga võimutasand läbi kaleidoskoopilise idiotismi sündroomi võimu mahamüümist rahvale, et  kogu ühiskonda jagada ja valitseda. See tähendab eraldada, grupeerida, hinnata, panna konkureerima ja riidu ajada, et realiseerida eliidile sobivat võimu ja seejärel soovida kõigile loosungeid „Kodukulud alla!“ ja „Head viie rikkama hulka jõudmist teile kõigile!“

 ALLIKAS 

 

Kasutatud allikas: http://usk-lootus-armastus.blogspot.com/