Julius Kuperjanovi Seltsi esindaja sõnavõtt piirileppe-konverentsil

Mooses olevat viibinud kord võõra rahva keskel Horebi mägedes ja imetlenud, kuidas seal põlenud orjavitsapõõsas. Ja seal kuulnud ta häält: „Ära tule siia ligi, võta kingad jalast, sest see maa, mille peal sa seisad, on püha maa!“ Mooses võttiski hinge seda uut tuld, mida ta koges - isamaa-armastust - nii rohkesti, et võttis oma rahva Egiptuse orjakojast ja tõi ära.

Nagu igal rahval, on ka eestlastel oma püha altar ning oma leegitsev orjavitsapõõsas. Leitnant Kuperjanov kirjutas kord rindelt: „...kõik, mis saand olen kodumaale võlgu, kõik, mis teinud ja omandanud olen, on neil silmapilkudel saadud, kui tundsin, et mul kannad kodumaa mullast jõudu võtavad...“ 

Meie Eesti kodu püha altar - eestlaste higist ja verest läbiimbunud mullane maa, altar, kust meie kannad jõudu saavad ammutada, altar, kus võõrad peaksid kingad jalast heitma.

Tartu Rahu allkirjastaja Eduard Hubel on öelnud: „Õnnelik on see rahvas, kellel on võitluses langenuid austada, sest temal on kangelasi.“

Kulla valitsejad Eestis, mis tunne on lõhkuda Vabadussõja saavutusi, raske vere hinnaga kinnistatud rahvuslikku kultuuri ja loomingut? Mis tunne on sülitada sõjas langenud kultuurikandjate külma hauda? Mis tunne on kuseda põlevale orjavitsapõõsale? Kust võtate omale õiguse reeta seda õnneliku rahvast, kellel on oma kangelasi austada? Miks avate Eesti koduuksed võõraste heidetud murele?

(„Päevalehe“ peatoimetaja G. E. Luiga Ulitzi ainetel):

Mu kodus ei olegi kohta,

kus mure ei oleks käinud,

ei ole ühtainustki läve,

kust sisse ta poleks läinud.

Ei ühtki pinki, ei tooli,

kus poleks ta istunud ju,

ei vaagnat, kust poleks ta söönud,

ei liuda, mis leidmatu.

Ei vooditki jäta ta mulle,

mu magamist koormab ta veel

ja isegi unenäomantlis

ta istub mu sängi eel.

Ta varastand minult mu kodu,

end nuumab, ja söönuks ei saa,

mu juure nii kauaks jääb, kuni

mind ära joonud on ta.

Olev Teder

Julius Kuperjanovi Seltsi esindaja sõnavõtt 1. juunil 2013 Eesti Rahvusraamatukogus toimunud konverentsilt „Tartu rahu puutumatuse kaitseks”.

Autor on Julius Kuperjanovi Seltsi juhatuse esimees, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liige ning konverentsi „Tartu rahu puutumatuse kaitseks” korraldustoimkonna liige.