Julgegem rääkida truudusest

Maria J. Madise, Tiina Veismann - 12.06.2013

Vanalinna Hariduskolleegiumi õpetajad Maria Joanna Madise ja Tiina Veismann kirjutavad, et kampaania "Kumm on seks" korraldajad peaksid eneselt ausalt küsima, kas soovime kasvatada seiklushimulisi elunautijaid või emasid ja isasid. Juhusuhted ja turvaseks ei aita rajada turvalist kodu. Riigi sõnum selles küsimuses on tähendusrikas.

Uus kampaania seeriast „Kumm on seks“, alapealkirjaga „Julge rääkida!“ jätab nii lapsed kui ka nende vanemad toore seksuaaldemonstratsiooni ees kaitsetuks ning rikub mitut õigusakti.

Reklaamiseadus sätestab, et reklaam ei tohi olla vastuolus heade kommete ja tavadega (§ 3, lg 4, punkt 1), kujutada isikuid seksuaalobjektina, sisaldada sobimatut alastust ega kasutada seksuaalse alatooniga väljendeid ja kujundeid (punkt 19).

Järjest ebamäärasema väärtussüsteemiga Eestis võib tunduda keeruline üheselt defineerida, mis on „head kombed ja tavad“. Ent ometi on veel üheselt mõistetav inimese loomuomane soov olla armastatud ning igatsus terve ja püsiva perekonna järele, kus igaüks on oodatud ja kaitstud ning mis põhiseaduslikult on rahva püsimise alusena riigi kaitse all (§ 27).

Ka lastekaitseseaduse järgi ei ole Eestis lubatud lastele toota ega nende hulgas levitada nilbeid (pornograafilisi) esemeid, trükiseid, filme. Laste õiguste konventsiooniga ühinenud riikidel on kohustus kaitsta last tema heaolu kahjustava informatsiooni ja materjali eest.

Kampaaniast „Julge rääkida!“ ei ole paraku pääsu ei linnas kõndides, bussipeatuses seistes, pangaautomaadist raha võttes ega televiisorit vaadates. Lapsevanemal, kes soovib oma last säästa kondoomide mulaažile paigaldamise õppetunnist 4. klassis või leida talle koolitee, mis ei ole tapetseeritud väljenditega suguorganitest ja seksuaalpoosidest, ei jää muud üle, kui kolida metsa või Eestist lahkuda.

Kampaania varjatud sõnumid

Kampaania „Kumm on seks“ taga on Tervise Arengu Instituut, Eesti Seksuaaltervise Liit, Euroopa Sotsiaalfond, Eesti Tuleviku Heaks ja kondoomikompanii One. Kui viimase motiiviks on ilma kahtluseta vaid rahaline kasu, siis ülejäänud on kampaaniale õla alla pannud ilmselt soovist saavutada nihe ühiskonna väärtushinnangutes, mis ju ongi sotsiaalse reklaami eesmärk. Millises suunas siis soovitakse antud kampaaniaga mõjutada inimeste mõtlemist?

Reklaamisemiootika eristab reklaami puhul denotatiivset ehk pindmist ja konnotatiivset ehk alumist, varjatud tähenduskihti, mis mõjutab alateadvust. Vaadates antud kampaania klippe ja loosungeid tähelepanelikult, ilmneb nende taga väga selge maailmapilt.

Kampaania sisendab, et HIV on viirushaigus nagu nohu või gripp, mille eest keegi ei ole kaitstud („Iga inimene peaks end HIVi suhtes testima. See annab kindlustunde ning kontrolli oma elu ja tervise üle“ (HIV.ee); eelmise kampaania käigus püüti inimesi samuti mõjutada „šokeeriva“ faktiga, et 80% Eesti naistest ei kannagi kondoomi pidevalt käekotis. Korralik naine ei lähe iial kodust välja ilma kondoomita, sest sama hõlpsalt, nagu me võime tänaval komistada ja kukkuda, võime ka ootamatult sattuda tundmatu isikuga seksuaalsuhtesse, ja seetõttu peab olema varuks nii plaastreid kui kondoome!).

Kampaania sõnum on, et inimene on oma seksuaaltungi ori, tal ei ole valikuvabadust ega võimalust jääda kõlbeliseks ning sellele loomalikule seadusele alluvad kõik sõltumata vanusest (noored kohvikus), haridusest (teadlased laboris), partneri soost (homoseksuaalid jõusaalis) või elukutsest (kolleegid kontoris). Sellest lähtuvalt soovitatakse noortel teist inimest käsitleda mitte isiksuse ega subjektina, vaid üksnes oma seksuaalvajaduste rahuldamise objektina (klipp noortest kohvikus).

Veel saame teada, et seksil pole mingit seost armastusega ning et lapsed on seksuaalsuhte sama ebameeldiv ja kardetud tagajärg nagu suguhaigused (üks varasem kondoomikampaania kandis loosungit „Ela oma elu enne“ – selge sõnum noortele, et lapse saamine on inimese isikliku elu lõpp). Lisaks eelnevale saame teada, et seks juhusliku inimesega, üheöösuhe on tunnustatud ja riiklikul tasemel soovitatud käitumisnorm (kampaania üks osa on „lantimisnippide“ tutvustamine).

Kampaania otsene, varjamatu eesmärk on kaotada inimestes loomulik häbelikkus.

Sellega taandatakse seksuaalsuhe, mis on aastasadu kuulunud privaatsfääri ja tähistanud erilisi, vaid kahe inimese vahele jäävaid hetki, argitoiminguks. Seks on nagu igapäevane hammastepesu, ainult et (sotsiaalministeeriumi variandis) see ei pruugi toimuda oma vannitoas ja oma hambaharjaga.

Kokkuvõttes õhutab kampaania hüperseksuaalsust, naeruvääristab truudust ning õõnestab usaldust mehe ja naise vahel. Nagu noor näitlejanna eelmise kampaania käigus kahetsusega nentis, on püsisuhtes tekkinud usaldus probleemiks – enam ei testita, aga kõik ju võivad petta. Inimest käsitletakse loomana, kes oma käitumises juhindub instinktidest.

Video "Julge rääkida - kohvik" link: http://www.youtube.com/watch?v=Iaf8vu35Xgg&feature=player_embedded

Kuid seks aga ei ole pelgalt instinkt – ainult armastus annab sellele tähenduse ja erinevalt janust või näljast puudutab alati ka teist inimest. Mis juhtuks kampaaniast õppust võtnud ühiskonnaga, mis niigi paistab silma süveneva demograafilise kriisi, suure lahutuste arvu ja üksikvanemaga laste hulgaga?

Üheöösuhted ja truudusetus toovad kaasa üksindustunde, nende propageerimine vaid kasvatab õnnetute inimeste hulka, kes püüavad unustust leida alkoholist ja muudest meelemürkidest. Võib-olla pole see kallis hind, kui samal ajal väheneb HIV-i nakatunute ja abortide arv? Paraku näitab rahvusvaheline kogemus, et see on vaid müüt.

Kondoomimentaliteet suurendab riski

Kampaania jätab mulje, nagu kaitseks kondoom igal juhul suguhaigustesse nakatumise eest.

Tegelikult on turvaseksist asi kaugel ning jutt käib parimal juhul turvalisemast seksist. Ent mille suhtes turvalisemast? Valimatu seksuaalse läbikäimise ja üheöösuhete puhul võib tõesti väita, et kondoomi järjekindlalt ja õigesti kasutades on risk nakatuda väiksem, kui seda mitte kasutades. Kui aga võrrelda seksuaalsuhteid, mille puhul „kaitse“ üldse vajalikuks osutub (tundmatu partner või partner, kellel on eelnevalt olnud palju partnereid) monagaamse truu suhtega, siis ilmselgelt mitte.

Kondoomipropaganda eesmärk – vähendada suguhaigusi ja soovimatute raseduste arvu – on küsitav nii moraalses kui tehnilises mõttes. Ühelt poolt õhutavad kampaaniad käitumist, mille käigus nakkusoht kasvab hüppeliselt; teisalt ei paku kondoom 100%-list kaitset sugulisel teel levivate eluohtlike haiguste vastu, ent tekitab illusiooni, justkui pakuks.

Mõlemast probleemist rääkimine tundub meie tänases üleseksualiseeritud kultuuriruumis paras hullumeelsus. Ent järgides kampaania üleskutset: julgegem rääkida!

Esimese küsitavuse põhjendamiseks võib tuua näiteid laiast maailmast. Muidu AIDSist räsitud Aafrika riikide hulgas on üks hämmastav erand – Uganda. 1991. aastal oli Ugandas kõrgeim HIVi nakatunute arv maailmas. President Yoweri Museveni käivitas intensiivse kampaania riskikäitumise vähendamiseks. Ignoreerides Lääneriikide soovitusi, propageeriti kõigist kanaleist abielueelsetest seksuaalsuhetest hoidumist ning truudust abielus olles. Selgus, et see oli äärmiselt tõhus ja odav programm – tulemuseks oli radikaalne muutus sotsiaalses käitumises. Kümne aastaga vähenes täiskasvanud elanikkonna nakatumine 15%-lt 5%-le. Ühtlasi oli Uganda ainus Aafrika riik, kus nakatunute arv vähenes.

Taimaal ja Filipiinidel oli aastal 1987 vastavalt 112 ja 135 AIDSi haigestunut. WHO prognoosis, et aastaks 1999 on Taimaal sellesse haigusesse surnud 70 000 ning Filipiinidel 85 000 inimest. Mõlemad riigid otsustasid võtta kasutusele konkreetsed – ent täiesti erinevad – meetmed, et seda sünget stsenaariumi ära hoida.

Tai tervishoiuminister rakendas laialdast ja võrdlemisi edukat kondoomipropagandat. Kondoomimasinad paigaldati kõikjale – supermarketitesse, baaridesse, restoranidesse ja teistesse avalikesse kohtadesse. Aastaks 2003 oli HIV nakkuse kandjate arv Taimaal kasvanud 750 000-ni. Samal ajal oli see näitaja Taist 30% suurema rahvaarvuga Filipiinidel kasvanud vaid 1935-ni, seda tänu kiriku ja valitsusjuhtide vastuseisule propageerida „turvaseksi“ ja lodevat seksuaalkäitumist.

Vene rulett

AASECT-i (Ameerika Seksuaalkasvatajate, Nõustajate ja Terapeutide Ühing) endine president Dr Crenshaw küsis kord organisatsiooni üldkogult, kui paljud kohalolnuist nõustuksid vahekorda astuma oma unelmate partneriga, kes on aga HIV nakkuse kandja, kasutades lateks-kondoomi? Mitte ükski ekspert ei tõstnud kätt.

Palja õhupalli asetamine inimese keha ja eluohtliku haiguse vahele ei ole turvaline (isegi kui on veel täpselt tõestamata, mitu korda HI-viiruse osake seemnerakust ja lateksi molekulist väiksem on).

Üldjuhul antakse kondoomipakil toote efektiivsuseks 85-90%, kuid nagu WHO rõhutab, seda ainult „järjepideva ja korrektse“ kasutamise korral. Ent tüüpiline kondoomikasutus jääb ideaalsest teatavasti üpris kaugele. 10-15%-line ebakindluse määr (ideaalse kasutuse puhul!) tundub siiski kõrge, kui jutt käib kaitsest eluohtliku viiruse vastu.

"Kumm on seks" asemel võiks äärmisel juhul öelda "kumm on loterii".

Kampaania, mis loob illusiooni kondoomist kui „absoluutsest kaitsest“, õhutades samal ajal juhusuhteid ja hüperseksuaalsust, annab noortele rohelise tule väga riskantsele käitumisele. Sellises kontekstis kaitstusest rääkida on sama absurdne, kui õhutada inimesi kandma relva, kinnitades, et turvalisuse tagab kuulivest.

Julgusel rääkida on pedagoogiline jõud

Julgusel, millele kampaanias üles kutsutakse, ei ole midagi pistmist antiikfilosoofiast tuttava voorusega, mis seisneb eneseületuses ja kindlameelsuses. Kampaaniaklippides propageeritav „julgus“ õhutab hülgama väärikuse ja ettenägemisvõime.

Tagasihoidlikkus alandatakse arguseks, häbelikkus tembeldatakse võltshäbiks. Ometi ütleb terve mõistus, et just tagasihoidlikkus, häbelikkus ning kaine mõistus kaitsevad kõige paremini juhusuhete ning nendega kaasneva kardetud haigusesse nakatumise ohu eest.

Noored käituvad nii, nagu neid koheldakse. Kui kohtleme neid tahtejõuetute elunautlejatena, kel pole võimet talitseda oma hetkeemotsioone ja kirgi püsivate väärtuste nimel, siis me nad sellisteks ka kujundame. See aga tähendab noore inimese tõetaotluse ning loomuomase armastuseigatsuse ränka alahindamist.

Kampaania „Kumm on seks“ korraldajad peaksid eneselt ausalt küsima, kas soovime kasvatada seiklushimulisi elunautijaid või emasid ja isasid? Juhusuhted ja turvaseks ei aita rajada turvalist kodu. Riigi sõnum selles küsimuses on tähendusrikas.

Riik vajab noori, kes julgevad pühenduda, et luua püsiv perekond, kus kasvavad lapsed. Nemad aga omakorda vajavad riiki, kes tunnustab pühendumisele ja truudusele rajatud perekonda. Noored vajavad julgustust – aga mitte selleks, et rääkida ja teisi ära kasutada, vaid et armastada.

Artikli autorid Maria Joanna Madise ja Tiina Veismann töötavad õpetajana Vanalinna Hariduskolleegiumis. Artikkel avaldati algselt veidi kärbitud kujul Eesti Päevalehes ning on siin avaldatud autorite loal.

Allikas: http://www.decivitate.ee/?news_id=1741