Kas eestlane tänapäeva Eestis on ikkagi austatud ja kallis?

Kelle huvides on Eestis valitsev ebanormaalne olukord tekitatud?

Õigustühine, 2005. aastal Moskvas allakirjutatud nn. Putin-Paedi pakt ehk stalinistlikus vaimus koostatud Eesti-Vene uus piirileping on ootamas uut ratifitseerimist.
Kas viimase kahekümne aasta jooksul, mil Eesti on väidetavalt olnud iseseisev riik, pole siinsetel võimulolijatel meie idapiiri küsimuses ikka veel mõistus pähe tulnud?
Tont neid võtku! Kinkimisega tahetakse jäädavalt loobuda tuhandetest taludest ja tuhandetest Eesti Vabariigi kodanikest Setumaal ja Narva jõe tagustel aladel.
Pealegi soositakse nn. abiprogrammidega Eesti Vabariigist noortel ja töövõimelistel inimeste lahkumist ajutiselt-alaliselt välismaale. Juba praegugi ületab Eestist lahkunute arv nende arvu, kes 1944. aasta sügisel põgenesid siit Nõukogude võimu eest. Samal ajal meie valitsevad ringkonnad arutavad tõemeeli võõrtööjõu sissetoomist Eestisse. Kelle huvides on seesugune ebanormaalne demograafiline olukord tekitatud?
Küllap vist ikka nende huvides, kes „spetsialistide vajaduse“ või „perekondade taasühendamise“ sildi all äritsevad „mõjuvõimu“, elamislubade või isegi Eesti kodakondsusega! Või ka selliste, kellele on oma taskute täitmine tähtsam kui asjalik arutelu selle üle, miks näiteks arstid Eestist massiliselt lahkuvad teistesse riikidesse või mis niigi territoriaalselt kärbitud Eesti riigist ning kahanevast eesti rahvast edaspidi saab.
Kui Eestis (nagu igas teises normaalses riigis) oleks olemas seni veel taastamata tervishoiuministeerium, siis ei peaks eesti rahvas oma käekäigu ja edasikestmise pärast nii palju muretsema kui praegustes „uute võimaluste“ ja „euroopalike väärtuste“ tingimustes.
Meie praegune Eesti Vabariigi president, härra Toomas Hendrik Ilves, olles oma vaadetelt sotsiaaldemokraat, kas ei oska või ei julge peatada oma eelkäija Lennart Meri poolt alustatud, tegelikult okupeeritud Eesti Vabariigi 5,2 protsendi territooriumi lõplikku kinkimist Venemaa Föderatsioonile.
Samuti Riigikogu kauaaegne esimees, proua Ene Ergma, kes enda arvates patriootlikult kirjutas alla stalinistliku välispoliitika vaimus koostatud Eesti-Vene piirilepingule, nüüd aga ei häbene avalikkuse ees pidada ilukõnesid 1920. aasta Tartu rahulepingu tähtsusest - kõnelemata Moskvas sõlmitud õigustühise piirilepingu denonsseerimisest Eesti Vabariigi Riigikogus. Arvestades meie idanaabri välisministeeriumi kõige värskemaid seisukohti naaberriikide (sealhulgas Eesti) suhtes - kas siis Eesti Vabariigi valitsevad ringkonnad, lähiajaloost midagi õppimata, praegugi ei taipa, et Vene Föderatsioon NSV Liidu õigusjärglasena hakkab seda ihaldatud uut piirilepingut rikkuma täpselt samasugusel viisil, nagu ta seda tegi mõlema riigi vahelise 1939. aasta vastastikuse abistamise pakti (nn. baaside lepingu) osas?
Oma veel okupeeritud riigiosa kinkimise kartellikokkuleppe asemel valitsus peab esitama endale ainsa küsimuse: kuidas säilitada riigi terviklikkus ja järjepidevus?
2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahuleping Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel on ju olemas ega ole kaotanud oma kehtivust tänaseni. Selles on muuhulgas täpselt fikseeritud Eesti ja Venemaa vaheline riigipiir. Kuna Eesti Vabariik on alates 1991. aastast taastatud õigusliku järjepidevuse alusel, siis mingit uuendatud idapiiri või uut piirilepingut Venemaaga pole meile vaja!
Kui vestelda lätlastega, saate teada, et meie lõunanaabrid ei saa oma endist, samuti sotsiaaldemokraadist presidenti, proua Vaira Vike-Freibergat enam austada pärast seda, kui ta oma nõusolekuga jäädavalt loovutas Venemaale osa idapoolsest Lätimaast, mis samuti oli okupeeritud.
Lõpetuseks - Venemaa on okupeerinud territooriume meie põhjanaabrilt Soomelt, samuti Jaapanilt ja veel teisteltki riikidelt. Kõigile on teada, et Jaapan nõuab järjekindlalt Venemaalt tagasi oma nn. põhjaterritooriume (nelja Kuriili saart) ega sõlmi Venemaaga Teise maailmasõja lõpetamise rahulepingut enne, kui Jaapani õiglane nõudmine saab täidetud. Ka Soomes üha laieneb liikumine Teises maailmasõjas kaotatud territooriumide (Karjala, Petsamo piirkond, mõned Soome lahe saared) Venemaalt tagasisaamiseks.
Olgu siis vähemalt Jaapangi nüüd ja edaspidi eeskujuks, kuidas üks territooriumilt väike riik oma suure naaberriigiga piiriprobleemides asju peab ajama!
Eesti rahvale tuleb anda tahtmine elada Eesti riigis ja siinset elu, meie enda elu edendada.

OSVALD SASKO

2. veebruaril 2012 Tartus, Vanemuise tn. 35 juures peetud kõne. Autor on Tartu Rahu Põlistamise Seltsi liige ja kaitseliitlane.