Klassivõitlus – õigus harimatusele?

(:)kivisildnik
3. juuni 2013, 06:56

Vaevalt et keegi suvel lehti loeb, seega teen olukorrast lühikokkuvõtte, Stockholm põleb ja progressiivne inimkond kordab klassivõitluse mantrat. Kui on klassivõitlus, siis tahan ma aru saada, millised klassid omavahel võitlevad.
Kas sotsiaalne ebavõrdsus on olemas, ma mõtlen Rootsi kuningriiki? Kindlasti on. Minister saab kaks korda rohkem palka kui sekretär, see on mõõdukas ebavõrdsus ja nagu ma aru saan, selle vastu ka ei sõdita. Tõsiasi, et pankurid saavad ilmselt miljon korda rohkem pappi kui kõik ministrid kokku, see on küll kisendav ebavõrdsus, aga see ei sega samuti kedagi.

Pedagoogiline vastuhakk

Kuskil Rootsi kuningriigis on aga institutsioonid, mis segavad klassivõitlejaid niivõrd, et need tuleb põlema panna: ametiasutused, millele tuli räästasse torgatakse või mis segi pekstakse, on eelkõige koolid, lasteaiad ja politseijaoskonnad. Seega on klassivõitlus suures osas pedagoogiline vastuhakk, õpetatavad põletavad õppeasutusi.
Klassivõitlejate vanus, erinevalt nahavärvist, nimest ja kodusest keelest on avalik teave, tabatud klassivõitleja eluiga kõigub kuskil viieteistkümne ja kahekümne üheksa vahel.
Lasteaedade ja koolide ründamine on põhjendatud, tuleb kätte maksta iga viimase kui valemi ja punasega tehtud paranduse eest. See on klassivõitlus sõna otseses mõttes. Mis aga puutub politseimaja õppuritesse? Vastuse annab statistika – Rootsi meedia väitel on 81% tabatud klassivõitlejatest varem karistatud, enamik korduvalt: narkokuriteod, vargused, vägivald, loata autojuhtimine ja muu sarnane.
Massilised ja vägivaldsed konfliktid haridus- ja korrakaitseinstitutsioonidega avavad meile klassivõitluse olemuse: õigus harimatusele ja õigus karistamatusele on põhilised inimõigused. Vaeses Eesti vabariigis on seda muidugi raske mõista, aga Rootsis pole asi raha taga. Inimesed saavad tööd tegemata külluslikult makstud, riided, toit ja peavari ning meelelahutus on klassivõitlejatel esmaklassiline. Euroopa parim. Meie keskklassiga ei anna võrreldagi.
Ega Rootsi klassivõitleja ei ole eesti kunstnik või kirjanik, kes peab ellujäämiseks tööle minema. Multikultuuri õpetus väidab vastupidist. Inimesed on kõik ilusad ja head, nad ei pea oma ilu ja headuse tõestamiseks midagi tegema, kõige vähem tööd. Haridust aga nõutakse ja siin tekib konflikt.
Keegi pole tulnud Põhja-Aafrikast Rootsi kuningriiki selleks, et nühkida koolipinki või konutada betooni peal. Neil on hoopis teistsugused ja igati õigustatud ootused. Seda juttu, et immigrandid on tööjõud, räägivad sotsialistid rumalatele rassistidele, kes ei tea, et Euroopas on tööpuudus, eriti noorte tööpuudus. Sageli on noorte tööpuudus ELis 50–60%. Importklassivõitlejad on aga valdavalt noored mehed.
Kui tööd ei ole, siis on ainult üks loogiline järeldus – klassivõitlejaid tuuakse sisse selleks, et nad saaksid kvaliteetselt vaba aega veeta. Vaba aja veetmiseks on aga palju paremaid kohti kui koolid või vanglad. Klassivõitlejad on juba sünnipäraselt vaba aja veetmise eksperdid ja spetsialistid, gümnaasium ei anna siin midagi juurde. Kes meist ei oleks.
Vaba aja veetjaid segatakse ebameeldivate tühiasjadega ja kui midagi ütled või teed, kui kaitsed oma õigusi, siis on kohe madinavarustuses politsei kukil. Mina näen siin lõpuniviimata multikultuuripoliitikat. Poolik multikultuur ei ole efektiivne.

Õigused ilma kohustusteta

Kui inimesed on pärit kultuurist, kus karjavargused ja hõimumadinad moodustavad identiteedi alustala ning on valdavaks sissetulekuallikaks, siis peavad nad saama oma kommete järgi kalašnikovi põmmutada ja matšeetega vehkida, just nii, nagu nad oma uskumuste ja kommete järgi ikka ja alati on teinud. Nii nagu Londonis. See on enesestmõistetav. Ei saa olla valikulist multikultuuri. Ei ole nii, et rõdul võid kitsel pea otsast ära nüsida, aga naabrimehe autosse lõket teha ei tohi ja palgasõdurit tänaval seibideks lõigata ei lasta.
Klassivõitlejad ei saa aru, kus on piir, kogu aeg räägitakse sulle, et sinu kultuur on üks paljudest kultuuridest, auväärne ja ühiskonda rikastav, raha antakse, eluase antakse, sotsialistlikud naised anduvad, kõik on ilus. Siis aga topitakse sind tahvlilapi järgi haisevasse ruumi ning hakatakse ö-tähte õpetama.
Üks asi, mis klassivõitlejate teadvuses on edukalt läbi viidud ja mis räägib integratsiooni õnnestumisest, on põhjuse ja tagajärje seose täielik likvideerimine. Kui sa saad kõik õigused ilma kohustusteta, kui sa saad hästi makstud ilma töö ja hariduseta ja midagi ühiskonnale vastu andmata, siis sa ei saagi aru, et mingid asjad võiksid olla omavahel seotud, et üks asi viib teiseni.
Karistada muidugi võib, aga mitte süüdlasi. Karistada võib neid, kes ei meeldi. Täpselt nii, nagu võib külluslikule ülalpidamisele võtta neid, kes sotside südamele armsad. Inimlikkus või nii.

Allikas: http://ohtuleht.ee/527960