Kahe näoga Mihkelson.

Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelsoni on viimasel ajal silma hakanud oma pööratu aktiivsusega Eesti riigi poliitiliste aktivate tasuta äraandmisega venemaale.

Varasemalt rahvuslike huvide eest seisjana silma paistnud poliitik on viimasel ajal tuntust kogunud pigem negatiivsete hoiakute osas, kui pidada silmas rahvuslikke või riiklike huve nii nagu rahva enamus sellest aru saab. Reeglina siinjuures paigutatakse Mihkelson reeturliku uue Eesti-vene piirilepingu initsiaatorite grupi liidrite hulka.

Ka tänane uudis kukkus teatud mõttes sarnasesse kapsaaeda, kui RahvusRinghäälingus teatati M. Mihkelsoni rõõmusõnumist, et Moskva ja Venemaa patriarh Kirilli visiidi juures oli vahest kõige tähelepanuväärsem juuniküüditamise ohvrite mälestamine ("Mihkelson: Kirill lõi küüditamisohvreid mälestades hea pretsedendi"). Kirill nimelt asetas juuniküüditamise aastapäeval Tallinnasse saabudes pärja Linda kuju juurde, mälestades nii kõiki küüditamisohvreid.

Oleme ausad - ei olnud Kirilli see samm midagi nii väljapaistev või eriline, veel vähem oli see seda üleilmse poliitilise üldsuse või Moskva poliitnomenklatuuri jaoks. Olulisemad kajastused rahvusvahelises- ning vene meedias käsitlesid ikka Narvat, Lasnamäe kirikut, Kuremäed ja pronkssõdurit.

Tundub, et Mihkelson on kaotamas poliitilist lõhnataju või eksponeerib ta teadlikult ja tahtlikult läbi riigi keskse teabekanali uudiseid poliitiliselt kallutatult elik valikuliselt. Sest kui kasutada Mihkelsoni väljendit "heast pretsedendist", siis millisesse taustsüsteemi või punkti paigutaks Mihkelson selle "hea pretsedendi", et Kirill kohtus Savisaarega ja kiitis seda meest, kes teatavasti Eestit okupeeriva riigi võimustruktuuridega seotud isikult raha küsis Keskerakonna toetuseks.

Või küsime lõpetuseks midagi lihtsamat
Kui kõrgelt peaks hindama seda "head pretsedenti", et Kirill (ja üldse igasugused vene poliitilised ning poolpoliitilised tegelinskid), kes Eestisse satuvad, tassivad lilli ja pärgi neid küüditamisi läbi viinud ja Eesti riigi uuele okupatsioonile aluse pannud vene sõjamehe kuju juurde kuskil kalmistul?

Tavapäraselt on kombeks, et vähemalt kõrgema taseme poliitilised figuurid, kui nad tahavad lilli-pärgi asetades avaldada austust sellele riigile, kus nad parasjagu viibivad, siis leitakse mälestusehis, mis sümboliseerib selle riigi vabadust ja neid ohvrerid, mis selle vabaduse eest kantud on.

Aga kirillitsameeste tava on vastupidine - torkida ja urgitseda meie rahvuliku uhkuse kallal ning ärritada lõhestunud ühiskonda, viies tänupärgi sinna, kus puhkavad meie riiki okupeerinud sõdurid. Need sõdurid, kes kandsid sama mundrit, kes küüditasid ära meie vanemad ning kelle kirsa veel tänagi seisab ebaseaduslikult meie riigile ja rahvale kuuluval maal - Ingerimaal ning Petseris.

Kõik eeltoodu on muidugi vale (loe: ekslik), kui tänane Eesti Vabariik ei ole selle riigi õigusjärglane, mille iseseisev olemine katkestati 1940. aastal.

Kuid võib-olla just seda tahtaksegi öelda? Ja seda, et Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks on edgaripäev e. 20. august 1991.

 

Anar Rand
BHR

Allikas: http://bhr.balanss.ee/