Kui Eesti sõlmib piirilepingu Venemaaga, loobudes Tartu rahust, kestab Vabadussõda järelikult edasi?

Valitsejad ja nende suuvoodrid püüavad igal võimalusel rahvale selgeks teha, et Eesti peab kiiresti sõlmima (meile kahjuliku ja mõttetu) piirilepingu Venemaaga. Seda tehes on isegi Paet iseendale vastu rääkinud: kord teatab ta, et EL-i ja Nato liikmena peaks Eesti enesekindlam olema, teisal aga jällegi, et mida vähem lahtisi otsi meil Venemaaga on, seda parem. Aga mis lahtised otsad meil Venemaaga on? Meil on Tartu rahu, mis lõpetas Vabadussõja ja pani paika Eesti piiri, ja seda rikkus Stalin. Tänane Putini Venemaa on üha enam muutunud neostalinistlikuks, mis kasutab nii Stalini kui ka Hitleri meetodeid. Massiline valet täis propaganda on justkui Goebbelsi enda arsenalist pärit (siin pole ka midagi imestada, sest Putin töötas KGB agendina ida-Saksamaal ja valdab saksa keelt vabalt, seega Hitleri ja teiste natside teoseid võib ta originaalis tudeerida). Sellise Venemaaga ei tohiks Eesti ühtegi (eriti nii järelandlikku ja enda huve kahjustavat) piirilepingut sõlmida. Me näeme, et Venemaa jaoks ei tähenda sõlmitud lepingud midagi.

Meil pole kiiret selle piirilepinguga. Selle puudumine või olemasolemine ei muuda midagi. 1939 täitis Eesti kuulekalt kõiki Venemaa soove, et mitte teda provotseerida. Ja mis kasu sellest oli? Suhtarvudes olid alistunud Eesti inimkaotused suuremad, kui sõjaliselt vastu hakanud Soomel. See ütleb niimõndagi.
Piirilepingu alaseid läbirääkimisi tuleb pidada vaid demokraatliku Venemaaga, kes austab oma naabreid ja ka nende huve, varasemaid ja uusi lepinguid ning ka peab neid. Kui me sõlmime täna piirilepingu Putini Venemaaga, kes ei tunnista Eesti okupeerimist ja järjepidevust, siis me loobume sellega vabatahtlikult suurest osast oma julgeolekust, sest kõik trumbid satuvad nii Venemaa kätte. Venemaa soovil loobus Eesti Tartu rahu mainimisest piirilepingus. Venemaa ei tunnista selle kehtimist, seega me nõustume sellest temaga. Edaspidi võib Venemaa viidata piirilepingule, kus pole sõnagi Tartu rahust ega okupatsioonist. Seega on Eesti riik üksnes ENSV õigusjärglane. Samuti loobume me nii igasugusest võimalusest saada Venemaalt õiglast okupatsioonikahju.
Niigi me loovutame oma maa koos maavaradega, saamata vastu midagi, isegi mitte Tartu Ülikooli varasid, presidendi ametiraha, narva veehoidla lüüside üle kontrolli, setu külasid, julgeolekugarantiisid jma. me anname ära suurima läbirääkimiste trumbi, mis on eesti käes, lihtsalt niisama, saamata vastu midagi - kas see on diplomaatiline võit kui me aktsepteerima kurjategija Stalini vägivaldselt muudetud piire või pigem häbitu alistumine ebaõigluse ees?
Venemaa on Paeti alles äsja alandanud, kuulates pealt ta kõnesid ja neid avaldades. Selle asemel, et selline naabri ebasõbralik teguviis hukka mõista, hakkas Paet hämama, et "ega me ei tea, kes lindistas jne." Miks selline häma ja julguse puudus? Eesti pidi ju Natos olema. Või on Venemaa käes kompromiteerivat materjali reformierakondlaste kohta?
Mis aga veelgi huvitavam, sõlmides piirilepingu ja loobudes Tartu rahu mainimisest ehk tunnistamast, et see kehtib, kestab järelikult edasi ka Vabadussõda, sest selle lõpetas sama leping. Seega kui me sõlmime täna sellise mõttetu ja kahjuliku piirilepingu (miks, seda teavad Reformierakond ja IRL, rahvale tegelikke põhjusi pole avaldatud), oleme koheselt taas sõjajalal Venemaaga. Vähemalt võib Venemaa seda nii tõlgendada. Ise me ju loobusime Tartu rahu ja okupatsiooni mainimisest. Kas me tahame sõda?

 

Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/2014/08/kui-eesti-solmib-piirilepingu-venemaaga.html#more