Mis ülesandeid täidavad meie riigis 20aastased nõunikud?
Foto:
Teen juba mõnda aega TV3 "Seitsmestele uudistele" seeriat teisikutest. Kogu suve olen erinevates Eestimaa paikades filminud tuntud inimestele sarnaseid kodanikke. Mulle see projekt meeldib, sest see viib iseenesest kohtadesse, kuhu ma tavaliselt ei satu.
Teen juba mõnda aega TV3 "Seitsmestele uudistele" seeriat teisikutest. Kogu suve olen erinevates Eestimaa paikades filminud tuntud inimestele sarnaseid kodanikke. Mulle see projekt meeldib, sest see viib iseenesest kohtadesse, kuhu ma tavaliselt ei satu.
Umbes kuu või pisut rohkem aega tagasi olin
kokkuleppinud järjekordse teisiku intervjuu Tallinnas Solarise keskuse
juures. Üks televaataja oli saatnud mulle kirja, et talle lähedane
inimene sarnaneb TV3 uudistereporter Siim Supsile.
Haarasin võimalusest kinni ja võtsin
televaataja poolt soovitud kodanikuga ühendust. Ta oli intervjuuga päri
ning me saime ühel ilusalt suvisel pärastlõunal Tallinna kesklinnas
kokku.
Istusin parasjagu Solarise välisministeeriumi
poolse külje juurde seatud pingil, kui saabus noormees, kellega ma loo
pidin tegema. Kuna kaameramees jäi pisut hiljaks, palusin noormehel enda
kõrval istet võtta.
Tegu
oli meeldiva noore inimesega, kes tundus pealinna melust veel
rikkumata. Seepärast ma ilmselt küsisingi tema käest kohe alguses, kas
ta elab juba kaua Tallinnas ja mida ta siin teeb. Noormees vastas, et ta
kolis maalt linna alles hiljaaegu ja ta õpib Tehnikaülikoolis - või oli
see Tallinna Ülikoolis teisel kursusel.
Ütlen ausalt, et kuna mul on palju tööd, siis
on pea pidevalt igasugu mõtteid täis ja ma ei kontsentreerunud noormehe
jutule täielikult. Organiseerisin ühe käega oma päevikut ja teisega
tekstisin operaatorile sõnumit küsimusega, kaugel ta on.
Kuna tegu oli väga noore ja äsja linna kolinud
inimesega, tekkis meie vestlusesse paratamatult ka see hetk, kus ma
tundsin endas lausa mõningast emalikku suhtumist. Ma püüdsin teda enne
kaamera ette minekut rahustada ja lubasin sõbralikke küsimusi. Ühel
hetkel ma pärisin isegi selle kohta, ega noormehel kõht tühi pole. Ta
tundus lihtsalt kodanikuna, kes vajas emalikku hoolt.
Tundsin muret ka selle üle, kas ta pidi
intervjuuks kohale tulema kaugelt. Noormees vastas eitavalt. Tema
töökoht asuvat sealsamas Solarise lähedal.
"Ahah, kus sa siis kooli kõrvalt töötad?" küsisin nii muuseas ja toimetasin oma märkmiku ja mobiiliga edasi. Ise veel mõtlesin, et tänapäeva noored on tublid, et jõuavad kooli kõrvalt töökohta pidada ja puha.
"Ahah, kus sa siis kooli kõrvalt töötad?" küsisin nii muuseas ja toimetasin oma märkmiku ja mobiiliga edasi. Ise veel mõtlesin, et tänapäeva noored on tublid, et jõuavad kooli kõrvalt töökohta pidada ja puha.
Tema vastust kuuldes pidin ma aga telefoni peaaegu maha pillama.
"Ma töötan kaitseministeeriumis!" vastas ta
stoilise rahuga. (Mis siis, et mina oleks pakkunud McDonaldsit!) "Ma
olen kaitseminister Mikseri nõunik."
Minu pilk söövis nüüd sellesse noorde mehesse
hoopis teisel kujul. See vastus oli šokeeriv ja absurdne samal ajal.
Noormees ise oli viks ja viisakas – minul endal oli lihtsalt tükk tegu, et mõista kuidas maabub 21aastane Siim Supsi teisik Sven Mikseri paremal käel.
Okei, ma mõistan, et Harvardi, Oxfordi või Camebridge'i tudengid on ministeeriumites praktikal, aga täiskohaga tööl, huh!
Nojah, see noormees võib ju olla üks helgemaid
päid oma kursusel, kuid ministri nõunik vajab ju lisaks teadmistele ka
praktikat. Lõppude lõpuks on ju hetkel maailm ühes sügavamas kriisis.
Kaitseministeeriumil on hetkel täita üks keerulisemaid etappe meie riigi
ajaloos.
Mitte midagi ei saa parata, et sel hetkel oli
kummaline vaadata seda verinoort maalt linna sõitnud poissi. Isegi mitte
ajakirjaniku vaid lihtinimesena. Korraks tekkis isegi hirm oma riigi
julgeoleku pärast.
Ma mõistan, et ministrid koondavad enda ümber
kujusid, kes neile poliitilises karjääris ohtu ei valmistaks, aga
21aastane kaitseministri nõunik on, andestage, kummaline nähe.
Võibolla on siinkohal õiglasem küsimus pigem
see, mis ülesandeid nn nõunikud meie ministrite juures täidavad. Selge
on see, et kogu lugupidamises selle noormehe suhtes ma kahtlen, kas
tegemist on nõunikuga selle sõna tegelikus tähenduses.
Nimetagem asju õigete nimedega. Tegemist on poliitilise praktikandiga. Ka mujal maailmas on niimoodi.
See, miks nimetatakse neid meil nõunikeks,
jääb mulle arusaamatuks. Kõige kurvem pool on asja juures aga see, kui
sõna "nõunik" tõlkida visiitkardil inglise keelde. Sel juhul võib see
meie välispartneritel tekitada lausa hämmastust.
0 kommentaari:
Postita kommentaar