ARVAMUS: Repliik “Kirikuelu“ saatele kooseluseaduse teemal

Autor: Malle Pärn

teisipäev, 12 august 2014

Kuulasin Vikerraadio “Kirikuelu“ saadet, kus kaitsesid geiabielu Rait Maruste ja Heino Nurk. Mõlemad on poliitikud – Maruste endine kommunist, nüüdne  reformist, ning Nurk juhtiv geipoliitik –, seega võib oletada, et nad ei räägi mitte vahetult, kõike, mida nad teavad või olulisemat osa sellest, vaid valikuliselt, ainult seda, mida on hetkel kasulik rääkida, et oma tahtmist läbi suruda. Seda, millega saab mõjutada kuulajaid endale soodsas suunas. Nagu kampaaniate puhul kombeks, räägivad ka selle seaduse pooldajad ainult selle positiivsetest külgedest. Negatiivseid isegi ei mainita, justnagu neid polekski. Need, kes juhivad tähelepanu sellele, et on olemas ka negatiivsed küljed, sildistatakse ühemõtteliselt vihkamise õhutajateks ühiskonnas, foobideks, tagurlasteks, usuhulludeks, putinlasteks, natsideks. Negatiivsete epiteetide hulk on märkimisväärne. Igaks juhuks, et keegi ei julgeks neid uljaspäid toetada. Maruste ütles: “Mulle on sügavalt vastuvõetamatu see, et me tahame toetada või kaitsta perekonda, olles millelegi vastu.” Kas see oli keelevääratus või demagoogilise köietantsu suursaavutus? Ent ta kordas veel: “Miks te olete poolt vastu­olemise teel?” See kõlab umbes nii, nagu ütleksid kindluse ründajad: “Miks te olete meie vastu? Kaitske oma kindlust, kui tahate, aga ärge olge meie vastu.” Kui miski ohustab perekonda, siis tulebki olla selle vastu. Kuidas seda teisiti kaitsta saab? Ja ründajat tuleb paljastada, et rahvas ei usuks tema omakasupüüdlikke valesid. Jah, teatud mõttes õhutab see tõesti vihkamist – valetajate ja manipuleerijate vastu. Ent rahvast ei kutsuta sõtta nende vastu, teda õhutatakse kaitsma oma lapsi, hoidma alles esiisade traditsioone ja siiani eluterveks peetud suhtumisi. Juhul, kui need suhtumised ja traditsioonid on tõesti oma aja ära elanud ja seisavad takistusena rahva vaimse ja ühiskondliku arenemise teel, siis peaks olema võimalik seda ratsionaalselt ja arusaadavalt rahvale selgitada. Ent seda ei tehta. Selle asemel korratakse juba õõnsakskulunud väljendeid: võrdsed õigused, vähemuste diskrimineerimine, läänelikud väärtused, vabadus, avatus, arengud, “ärge takistage teiste õnne”, “see ei võta teilt midagi ära”, “homoseksuaalsus on geenides, seda ei saa muuta”, “aeg on edasi läinud”, “meil on kahekümne esimene sajand” ja nii edasi. Rahva meelsuse muutmiseks levitatakse ka uusi termineid: sallivus, tolerantsus, homofoobia, seksuaalne orientatsioon, omasooiharus, samasoolised paarid, heteroperekond, heteroabielu, seksuaalsed vähemused, LGBT-inimesed ja nii edasi. Heino Nurga, luterliku teoloogi, valiksõnavõtt oli mõistuslikum. Väga kokkuvõtlikult ja rahulikult esitas ta olulisi “trumpkaarte” gei-ideoloogiast: võrdlemine neegritega, võrdsed õigused, tagakiusamine, isegi homoerootika olemasolu Piiblis. Ja lõpuks: “Rahvast on vaja juhtida ja harida.” Geide võrdlemine neegritega ei ole kohe kuidagi loogiline. Nad on vähemuseks vaid teatud paikkondades. On terve suur Aafrika, kus just nemad on enamus, mitte vähemus. Pealegi ei tulnud nad Ameerikasse ise, nad veeti laevadega kohale ja müüdi sinna orjadeks (ja keegi ei keelanud neil omavahel abielluda). Geid ei ole meil õigusteta nagu neegrid olid Ameerikas. Tagakiusamiseks peab Heino Nurk ilmselt seda, et väga paljud inimesed ei taha seksuaalerisusi normaalseks tunnistada. Muud tagakiusamist meil ju pole. Geidel on täpselt samasugused õigused nagu kõigil teistel. Seda ainukest õigust, mida neil praegu pole, ei ole ka kellelgi teisel. On ju võrdsus? Ükski naine ei saa abielluda oma sõbrannaga, ükski mees oma sõbraga. Abielu samast soost isikuga ei ole inim- ega kodanikuõigus, ükski riik pole kohustatud seda seadustama. Küll aga esineb justnimelt konservatiivsete vaadetega inimeste tagakiusamist geide poolt nendes maades, kus geiabielu on seadustatud. Mis puutub meestevahelisse erootikasse Piiblis, siis see on küll “soovmõtlemine” – seda terminit kasutas Heino oma vastaste hoiatuste kohta. Ma loodan, et ta ei pea silmas märkust, et Johannes oli Jeesuse kõige armsam jünger. Ilmselt on tegemist Samueli raamatutes kirjeldatud Joonatani ja Taaveti sõprusega. Tõsi, Taavet ütleb Joonatanile: “Sa olid mulle väga kallis! Naiste armastusest imelisem oli su armastus minu vastu!”  Veel öeldakse, et Joonatani “hing oli ühte köidetud” Taaveti hingega, et ta “tegi Taavetiga liidu, sest ta armastas teda nagu oma hinge”. Liidu tegemine ei tähendanud ometi “abiellumist”, vaid seda, et ta kaitses Taavetit Sauli tagakiusamise eest. Jah, ka Maarja-Magdaleena armastust Jeesuse vastu on sageli käsitletud kui naise erootilist armastust mehe vastu. Inimene loeb raamatut oma hinge tasandilt, ta otsib Pühakirjast seda, mis on temale oluline ja mõistetav. Kui ta ei suuda mõista puhast sõprust ilma sellest saadava sugulise naudinguta, siis on teda raske veenda selles, et sõbra (igasugusest seksuaalsusest vaba) armastus võibki olla imelisem seksuaalsest armastusest ja abielust koos selle argipäevaga. Niisama õpilase armastus õpetaja vastu, mida Maarja-Magdaleena ju tegelikult Jeesuse vastu tundis, kuna Jeesus oli ta “vabastanud seitsmest kurjast vaimust”, seega oli ta Jeesuse jüngrina “uus loodu”, kes ilmselt ei mõelnudki enam seksuaalsuhetele ega isikliku elu naiselikule õnnele. Moosese seadus nõudis meestevahelise seksuaalsuhte karistamist surmanuhtlusega, kuningas Saul oleks seda tingimata teinud, kui Joonatani ja Taaveti suhe oleks olnud erootiline – ta ju tahtis Taavetist lahti saada. Niisiis oli see puhas ja ustav sõprus, ilma igasuguse gei-erootikata. Piiblit, nagu igat kirjateksti, on võimalik tõlgendada mitut moodi. Piiblitekstide tõsimeelset keelelist uurimist nimetatakse eksegeetikaks. Ent on olemas ka termin eisegeetika, “sisselugemine”, mis tähendab oma mõtete sissesobitamist Piibli tekstidesse, niisiis sedasama ”soovmõtlemist”, mille Heino Nurk omistas perekonna kaitsjatele. Jah, rahvast on tõesti vaja juhtida ja õpetada. Tõe, headuse ja õiguse suunas. Just seda teevad perekonna kaitsjad: Vooglaid, Lehtsaar ja paljud teised, kelle mõtted on meedia kaudu lugejateni jõudnud. Kooseluseaduse pooldajad ei õpeta kedagi, nad vaid suunavad ja sunnivad, jõuga, võimuga, demagoogiaga, paraku. Ja sildistavad õpetajad homofoobideks. Lisaks veel teadmiseks Heino Nurgale kui kristlasele, või nagu ta ennast ise nimetab, “geikristlasele”. Eesti keeles on sõna “abielu”, mis koosneb kahest osast: “abi” ja “elu”. Loomisloos ütleb Looja: “Ei ole hea, et inimene üksi on. Tahan talle abi teha, mis tema kohane on.” Ja ta teeb mehele naise. Ma ei tea, kas üheski teises keeles läheb abielu mõiste ja tähendus ka keeleliselt ajas tagasi Piibli loomislugudesse. Igatahes on see märkimisväärne detail: Eestis ei saa abielu muuta “sooneutraalseks”, sest see ei ole siis enam abielu. Kui keegi nüüd jälle kordab, et “kooselu” ei ole ju abielu, siis juhin ta tähelepanu sellele, et Heino Nurk on avalikult välja öelnud, et geiaktivistide eesmärgiks on sooneutraalne abielu.  Allikas:http://www.meiekirik.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=4127&Itemid=1