Urmas Espenberg | Eesti julgeolekust Ukraina kriisi taustal

Osalesin mai lõpus julgeolekukonverentsil, mille peateemaks oli küsimus: „Kas Venemaa võib Eestit rünnata?"  Peaesinejateks sellised sõjaväeeksperdid nagu Ants Laaneots ja Leo Kunnas. Minu mõtted antud teemal on üsna mitmetahulised ning neid on oluliselt täiendanud viimase aja sündmused Ukrainas, kusjuures olukord muutub pidevalt. Tahtmata langeda liigsesse pessimismi, tuleb nentida, et Eesti julgeolekuolukord on küllaltki kehv, ehkki mitte päris lootusetu. Õigete otsuste ja tegude korral võib kõik veel hästi minna, aga palju sõltub ka välistest teguritest.

Putini viimase paari kuu kõned ei jäta kahtluse varjugi, et Vene impeeriumi taasloomisega endistes piirides on tõsi taga. Deržaava  taasloomine on putinismi keskne teema ja kui Putin oma lubatud plaane ei täida, võib tema võimuperiood lõppema hakata. Karaganovi, NSVL lagunemise dramatiseerimise, kaasmaalaste kaitse ja teisi doktriine on nüüd täiendatud veel uue nn. ajaloolise õigluse doktriiniga, mis sobib ühtviisi hästi nii Krimmi kui ka teiste alade okupeerimiseks. Sellega luuakse täiendav õiguslik-ideoloogiline foon endistesse vasallriikidesse tungimiseks, isegi juhul, kui need on vahepeal jõudnud iseseisvuda või koguni astuda Euroopa Liitu või NATOsse.

Eriti ettevaatlikud peaksime olema meie, aga võimalik, et ka Soome ja Poola. Tagasivõtmise tahe on igati reaalne, mida kinnitab ilmekalt ka Ukraina kampaania. Kas see õnnestub, on juba iseküsimus. Tundub, et impeeriumi laiendamine käib lainetena ehk osade kaupa. Samuti lastakse vahepeal käiku ilmatu hulk häma ja valesignaale, millest on raske midagi välja lugeda. Ressursside nappuse ja liitlaste leidmise tõttu ei jõua Venemaa sõdida mitmel rindel korraga, seepärast meie ootejärjekord pikeneb. Arvatavasti  ei tulda siia enne, kui ollakse ühel pool Ukraina ja Moldovaga. See annab meile nii vajalikku aega, kuid kas seda suudetakse ikka ära kasutada?

Uus julgeolekuolukord

Seoses Venemaa agressioonidega võib väita, et piiride puutumatus Euroopas enam ei kehti ja julgeolekuolukord on kardinaalselt muutunud.  Läbirääkimiste ja mõistmise asemel räägivad nüüd hoopis ähvardused ja mis kõige hullem – kahurid.

Pikk rahuaeg Euroopas on paraku läbi ja tuleb julgeda seda ka tunnistada. Ainult NATO liikmelisusest enam ei piisa, et olla kaitstud ja turvaline piirkond. Olukord nõuab lisaks aktiivset panustamist kõikidel tasanditel. Euroopa Liidus ja selle juhtorganites käib suhteliselt mõttetu sebimine, mis meie julgeolekut eriti ei kasvata. Suurivaevu on jõutud Krimmi annekteerimise hukkamõistuni ja Ukrainaga assotsieerumisleppe allakirjutamiseni. Venemaale on kehtestatud suhteliselt  leebed sanktsioonid, aga mitmes Euroopa riigis on Vene eliit oma mõjuvõimuga ennast nii kõvasti sisse söönud, et nende peale enam loota ei saa. Isegi osad uued parempoolsed ripsutavad Putiniga tiiba. On räägitud isegi koostööst Euroopa Liidu lagundamisel, mille vastutasuks pakutakse Krimmi annektsiooni tunnustamist ja Ukrainas Venemaale vabade käte jätmist. Tõsi, ega Venemaa käed praegugi väga seotud pole. Kuigi paljud Euroopa riigid on reaalset sõjalist ja majanduslikku koostööd Venemaaga mõnevõrra vähendanud, siis teiste koostöö temaga jätkub täiel rinnal.

USA ja NATO on asjadega paremini edasi liikunud. Kuigi USA, Kanada ja NATO on olukorrale vastavat jõujooned ja tegutsemisjuhised paika pannud, ei suudeta või ei taheta Euroopas juba käigusolevaid koostööprojekte kuidagi seisata. Fakti, et Venemaa võib olla  geopoliitiline vaenlane, ei ole ju kerge tõdeda. Lihtsam on korrutada endale mantrat, et kõik on korras. Eriti kui mängus on suured altkäemaksud ja mõnede Lääne poliitikute püüe iga hinna eest võimul püsida.

Euroopas näib aga tekkivat uuemat sorti julgeolekustruktuur. USA suurimad liitlased Euroopas on nüüd hoopis Poola, Baltimaad, Taani, Rumeenia ja vanadest riikidest eeskätt Suurbritannia. Neutraalsetest riikidest aga Rootsi. Vana Euroopa juhtriigid, nagu Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia, teevad endiselt varjatud koostööd Putini režiimiga ja on sageli kahepalgelised: retoorikas üks ja tegudes teine. Portugal, Hispaania, Austria, Soome ajavad Putini suhtes mõistvat poliitikat, ka Soome uus juht Stubb on paljudele pettumus. Isegi Ungari ja Tšehhi kipuvad unustama oma kurba lähiminevikku ja ei ole liitunud Poola-Baltimaade kriitiliste hoiakutega.

Ukrainast võib saada tuleviku Euroopa julgeolekuarhitektuuri tähtis osa, aga et sõda jätkub, on vara midagi konkreetsemat rääkida. Vaatamata Obama, Poola juhtide ja president Ilvese korduvale tähelepanujuhtimisele pole Lääne-Euroopa oluliselt selgroogsemale poliitikale lähenenud, vaid sehkendab endiselt Putini klanniga. Geopoliitiliselt võib seega tekkida olukord, kus Venemaa on teatud mõttes ühes paadis Lääne-Euroopaga ja USA hoopis Ida-Euroopaga, Hiina aga ootab oma hetke, et Venemaa lagunemise korral oma osa ära võtta.

Vana hea viies kolonn

Peale vana hea tuumarelvadega hirmutamise ja konventsionaalsete sõjapidamismeetodite on lisandunud uued, mittetraditsioonilised sõjapidamisvahendid. Väga levinud liigiks on saanud infosõda. See kätkeb endast laialdast hulka desinformatsiooni, propagandat ja avalikkuse ettevalmistamine teatud sõjalisteks tegevusteks, samuti hilisemat asjade „selgitamist".

Kindral Laaneots nimetab seda tabavalt vaenlaste zombistamiseks ja tema arvates oli see peamine põhjus, miks Krimm annekteeriti nii kiiresti ja veretult.

Sellele lisandub aktiivne PR- ja lobisõda ning konfliktide ettesöötmine lääneriikide juhtidele ja avalikkusele. Gruusia ja Ukraina kujutamine agressiivsete paariariikidena, Poola valitsusjuhtide diskrediteerimine, Saksamaa ja Prantsusmaa tülliajamine USAga. Loomulikult lisandub sellele vana hea poliitikute äraostmine Läänes. Infosõda lisab läbi meedia juurde teatraalsuse elemente, mida mugav Lääne-Euroopa inimene tugitoolist tarbib. Tugitoolisõda, meediasõda, facebooki-sõda – see kõik on rohkem sarnane jalgpalli MMiga. Vaidlused ja arvamuste kujundamine kommentaarides on üks nüüdisaegse sõja tunnusmärke, mis oma passiivsusega olukorra reaalsele paranemisele kaasa ei aita, küll aga valab veelgi õli tulle, vastandades kogukondi pealtvaatajariikides ja kujundades avalikku arvamust.

Teiseks uue sõja trendiks on saamas eraldusmärkideta diversandid ja eriüksused ehk nn rohelised mehikesed, kes ilmuvad välja ootamatult ei tea kust, hõivavad teatud objekte, koguni terveid maa-alasid ja alles siis tulevad välja oma nõudmistega. Need on ilma eraldusmärkideta, hea relvastusega, väljaõppega Vene eriväed, tõeline löögirusikas.

Kolmandaks on nüüd väga levinud õppused vahetult naaberriigi külje all ja perioodilised provokatsioonid, eriti õhus. See annab legaalse võimaluse koondada piiridele suuri väekontingente.

Ja lõpuks viienda kolonni aktiviseerimine tagakiusatud ja rahulolematute vene kaasmaalaste näol. Pealegi on vaenlase nägu nii kirju – võõrriigi luure, avalikud vaenlased, varjatud vaenlased, mõjuagendid, sümpatiseerijad või ükskõiksed – , et neid on juba väga raske paljastada. Ei saa ju enam õieti aru, kes on kes.

Tõhusad vastumeetmed

Tihedad liitlassuhted USAga ja viimase otsene abi on välimistest teguritest võtmetähtsusega, olenemata sellest, kas Prantsuse–Saksa–Rooma telg seda toetab või ei. See, et me oleme prantslastele võlgu seitsme oma rumalusest uitama läinud jalgratturi eest, ei tähenda, et peaksime Pariisi esimese viipe peale saatma oma mehed Aafrika põrgusse. Kus on meie selgroog? Väga tähtis on ka Balti riikide omavaheline sõjaline koostöö ja koostöö Poola, Taani ning Rootsiga, ja nii palju kui võimalik Soome ja tulevikus Ukrainaga. USA üksuste arv meie riikides peaks veelgi kasvama ja mitmekesistuma.

Kui tahta Vene impeeriumi laienemisele reaalselt vastu seista, ei saa loota ainult NATOle või revolutsioonile Venemaal, vaid peame suutma neutraliseerida ka uusi mittekonventsionaalseid sõjapidamismeetodeid. Ukrainas toimuv antipropaganda on näidanud, et see võib olla küllalt edukas ja seda tuleb jõudumööda teha ka meil, nii venekeelse TV-kanali, küberkaitse kui ka interneti vallas.  Igasuguse agressiooni korral tuleb võita progressiivse maailma kiire poolehoid ja edastada adekvaatset infot.

Tavavägede täiustamine ja tõhustamine on rohkem sõjaspetsialistide rida ning selles osas on meil vastavad inimesed olemas. Tänu Prantsusmaa  tegudele  peame olema tulevikus valmis Mistrali-taoliste dessantlaevade tõrjeks, mis eeldab tuntavat miini- ja rannakaitsevõimekust. Loomist ootab mingigi soomustankivägi ja hästi toimiv õhukaitse.

Tähtis osa on ka julgeolekustruktuuride parandamisel. Tuleb kiiremas korras ette võtta Kaitseliidu parem relvastamine automaatrelvade, kuulivestide ja ka stinger-rakettide ning tankitõrjerelvadega, mis on näidanud Ukrainas oma efektiivsust, paraku küll terroristide poolel. Rohkem oleks vaja Kaitseliidu õppusi, eriti linnalahingute matkimist, objektide kaitsmist roheliste mehikeste eest ja nende tagasivallutamist. Kaitseliit on meie julgeoleku garant.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/589786/urmas-espenberg-eesti-julgeolekust-ukraina-kriisi-taustal