Mart Helme | Kimäär ihkab hegemooniks

Foto: Arno Saar

2007. aasta jaanuaris kirjutasin oma Delfis ilmunud artiklis „Kurjuse impeeriumi taassünd" muu hulgas järgmist: „See koletis (Putini Venemaa) korrastab aastal 2008, kui presidendivalimised mööda saavad, taas oma praegu pisut segaduses ning omavahel rivaalitsevad read, ning siis me alles näeme, missugune kimäär Kremli tornide varjust välja roomab"

Artikkel leidis nördinud äramärkimist isegi Venemaa üleriigilises meedias, aga seitse aastat hiljem võime paraku näha, kuidas kimäär liberaalsele demokraatiale järjest jõulisemalt väljakutseid esitab ning sihikindlalt seni kehtivat jõudude tasakaalu ja rahvusvahelist korda muuta püüab.

Ja just see on punkt, millest lähtuvalt meie järeldusi tegema peame. Sest nagu omaaegne riigiduuma väliskomisjoni esimees Vladimir Lukin mulle kunagi ütles: „Teie iseseisvus on suuriikide vahelise konsensuse tulemus. Muutub konsensus, muutub ka teise seisund."

Kremli käigud verega

Venemaal öeldi juba 1990. aastate keskel, et nõrkusehetkedel peale surutud lepingud tuleb üle vaadata kohe, kui Venemaa taas jalule tõuseb. Nüüd on Moskva seda tegemas. Tegelikult pole Kremli eesmärk praegu mitte niivõrd endiste liiduvabariikide taasokupeerimine, kui teiste maailmaasju otsustavate suurriikide seadmine olukorda, kus nad tahes-tahtmata peavad Venemaaga arvestama ja tema poolt valla päästetud lokaalsete konfliktide eskaleerumise vältimiseks Moskvale järeleandmisi tegema. Muu hulgas geopoliitikas.

Moskva tegelik eesmärk on aga kõige otsesemalt laenatud Suur-Saksamaa kantslerilt Adolf Hitlerilt ja kõlab nii: üks rahvas, üks riik, üks juht!

Ehk siis: kõik kompaktselt Venemaa piiride ääres elavad venelased tuleb tuua Suur-Venemaa kaitsva tiiva alla. See käib nii venelaste kohta Ida-Ukrainas kui ka venelaste kohta Ida-Virumaal ja Latgales. Aga tulevikus ilmselt ka Põhja-Kasahstanis, Transnistrias ja igal pool mujal, kuhu Kremli müüride alt välja roomanud natsionaalšovinistlik kimäär ulatuda loodab.

Lääneriikide poolne majandussanktsioonide kehtestamine Venemaale on selle suure malemängu üks osa, et sundida Kremlit oma pretensioone kahandama. Paraku see ei toimi. Seda mitmel põhjusel.

Esiteks on initsiatiiv Venemaa käes, kes kirjutab oma käike verega. Veri on aga alati tugevam argument kui raha.

Teiseks veenavad majandussanktsioonid venelasi – isegi nn. demokraate –, et kahetsusväärselt on õigus olnud nendel, kes on kogu aeg rääkinud, et Lääs soovib Venemaad põlvili suruda, et siis tema rikkuste varal omaenda elujärge kõrgel hoida. Ja see mobiliseerib venelasi, kelle kollektiivsesse mällu on järjekindlalt kinnistatud heroilisi pilte üldrahvalikust ohvrimeelsusest nn. Suure Isamaasõja päevil.

Naiivsed on need, kes targutavad venelaste uutest harjumustest välismaal Visa kaardiga maksta ja oligarhide hirmust kaotada oma kodud Londonis ning sissetulekud Venemaal. Esiteks ei hoia õige venelane kunagi mune ühes korvis, teiseks nürib lääneriikide ahnus sanktsioonide teraviku, kolmandaks puudutavad sanktsioonid otseselt vaid kaduvväikest osa venelastest ning neljandaks ei julge ükski oligarh repressioonide hirmus isegi pimedas ja üksinda Putini poliitikat kritiseerida, sest taas – veri on tugevam argument kui raha.

Hoiame Ukrainale pöialt

Tegelikult annavad sanktsioonid hoopis loodetule vastupidise tulemuse: need panevad Putini ja tema pistrikud olukorda, kus neil pole muud varianti kui agressiooni(de) eskaleerimine. Putin ei saa taganeda, sest teda ümbritsev hundikari murrab ta esimese nõrkusemärgi peale – nagu omal ajal murti Kuuba kriisi ajal näo kaotanud Nikita Hruštšov.

Ukrainas võib Putin kaotada lahingu Kiievis istuva valitsuse orientatsiooni osas, aga ta ei saa kaotada lahingut Ida-Ukraina pärast, sest taganemisel süüdistatakse teda nii kodus kui ka diasporaade hulgas omade reetmises. Ja see tähendab talle poliitilist, aga võimalik, et ka majanduslikku ja füüsilist lõppu.

Venemaad valitsev klikk on valinud riskantse mängu, millest pole tagasiteed. Täpselt nagu omal ajal Hitler. Ja nagu viimasele oli Austria annekteerimine letaalselt lõppenud avantüüri algus, nii oli ka Putinile sõda Gruusia vastu vaid proloog edasiseks. Teine vaatus mängitakse praegu maha Ukrainas.

Hoidkem ukrainlastele pöialt ja lootkem, et see kriis seob Putini käed seal sedavõrd, et ta Läänele ja kehtivale maailmakorrale tõelise väljakutse esitamiseni Balti riikides ei jõua. Aga just see tema eesmärk on.

Putin tahab sõda ka Baltikumis, et seeläbi lammutada NATO, mille raames – nii ta eeldab – Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja teised vana Euroopa riigid keelduvad Balti riikide päästmiseks tegutsemast. Tasuta kaasaandena saab ta sel juhul ka Euroopa Liidu lagunemise.

Ja siis on Venemaa Euroopa hegemoon.

Ainus, kes suudab Moskva peatada, on USA. Ja öelgu antiamerikanistid mida tahes, parem Mikistan kui Vankastan.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/589955/mart-helme-kimaar-ihkab-hegemooniks