Riigikogu plaanib anda alaealistele abordi tegemiseks vabad käed

Hea Matti Ilves!
Kirjutan Teile, et juhtida tähelepanu ühele väga tõsisele probleemile. Nimelt on juba mitu kuud valmistatud ette plaani anda alaealistele abordi tegemiseks vabad käed – Riigikogu plaanib alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude ära kaotada.

Nüüd on Martin Vaher probleemile väga tänuväärselt tähelepanu juhtinud – tema temaatiline artikkel avaldati ajalehes Postimees (tõsi, toimetuse poolt omavoliliselt ja ulatuslikul kärbitud kujul):

Martin Vaher: "Laps elu ja surma üle otsustamas"http://arvamus.postimees.ee/2886103/martin-vaher-laps-elu-ja-surma-ule-otsustamas

Artiklis on probleemi tuum tabavalt lahti kirjutatud, näidates, kuidas kõnealuse seadusemuudatuse idee autoriks oleva õiguskantsler Indrek Tederi mõtlemine on sügavalt vastuoluline ja lausa absurdne:

"Siinkohal ilmneb absurdne vastolu: õiguskantsler on asunud ühemõttelisele seisukohale , et alaealistele osutatavate tervishoiuteenuste puhul tuleb iga kord saada vanemlik nõusolek, ent väidab samaaegselt, et abordiks – mida meie riigis peetakse samuti riiklikult rahastatavaks tervishoiuteenuseks, isegi, kui protseduuriks puudub igasugune meditsiiniline vajadus – pole vanemlikku nõusolekut tarvis. Olukord on seda kummastavam, et abort kui sündimata lapse elu hävitamine on märksa rängemate ja sügavamale ulatuvate tagajärgedega protseduur kui hambaravi.

Siinkohal tõstatub lihtne, kuid samas põhimõtteline küsimus, millele juhtis juba 2010. aastal tähelepanu ka lastekaitse autoriteedina tuntud Liisa Pakosta oma artiklis “Siidrit osta ei tohi, last tappa võib?” : kui ühiskond eeldab, et alaealised ei ole piisavalt küpsed ja vastutustundlikud, et osaleda valimistel või teha iseseisvalt kinnisvaratehinguid ega isegi osta ja tarbida alkohoolseid jooke või tubakatooteid, siis kuidas on loogiline eeldada, et nad on piisavalt vastutusvõimelised langetamaks oma sündimata lapse tapmise otsust?"

Niisiis demonstreerib õiguskantsler Indrek Teder taas kord, et tema tegevus lähtub sageli pigem meie kultuuriliste traditsoonidega vastuolus olevate liberalistlik-sotsialistlike ideoloogiliste tõekspidamiste ühiskonnas kehtestamise püüdlusest kui õiguse põhimõtete ausa rakendamise taotlusest.

Kõnealune põhimõttelise tähtsusega seadusemuudatus kujutaks endast järjekordset seadusandlikku rünnakut perekonna õiguste vastu ning tähendaks vanemate õiguste jämedat rikkumist. Seadusemuudatusega võetaks lapsevanematelt isegi võimalus toetada oma tütart, kes võib olla segaduses ja hirmul ning teha omal käel vastutustundetuid otsuseid, mida tuleb kahetseda terve elu.
Samas ütleb meie põhiseadus §-s 27 lg 3, et "vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest" – see on õigus, mida riik peaks austama ja toetama, mitte seda sellisel rängal viisil piirama ja rikkuma.

Kõige eelneva juures on oluline meenutada, et abordi vanemliku nõusoleku nõude kaotamise küsimust ei tõstatata praegu sugugi esmakordselt – sotsiaalministeerium algatas sarnase eelnõu juba 2009. aastal, kuid toona ei leidnud see toetust. Eelnõu vastu astusid lisaks Liisa Pakostale (vt siit ) välja ka Eesti Kirikute Nõukogu, Eesti Lastevanemate Liit ja Elukultuuri Instituut . Selle toetamisest keeldus ka Justiitsministeerium, mis jättis eelnõu kooskõlastamata, tuues põhjenduseks välja väga kaalukad argmendid.

Kuid nagu näha, ei maksa see mitte midagi – möödas ei ole veel viite aastatki, ent Riigikogu ja õiguskantsler Teder püüavad uuesti selle läbi suruda, et alaealistel oleks abordi tegemiseks vabad käed, ilma et nende vanemad sellest isegi teada saaks.

Vähim, mida praeguses olukorras saame teha, on levitada probleemi kohta sõna ja tõsta võimalikult paljude inimeste teadlikkust selle kohta. Seepärast palun, et juhiksite Martin Vaheri artiklile võimalikult paljude inimeste tähelepanu. Meie ülesanne on seista selle eest, et niisugused rünnakud perekonna õiguste ja sündimata laste eluõiguse vastu ei jääks vähemalt ühiskonna tähelepanuta.

* * *

Lõpetuseks lisan mõned sõnad Teiegi poolt toetatud kampaania "Üks meie seast" kokkuvõtteks, olgugi et midagi rõõmustavat mul kahjuks öelda ei ole. Mäletatavasti esitasime suure hulga allkirju nii Vabariigi Valitsusele kui ka Euroopa Komisjonile.

Vabariigi Valitsusele esitatud allkirjade tagasisideks laekus meile kiri Sotsiaalministeeriumist, milles kokkuvõtlikult öeldes lihtsalt ignoreeriti meie keskset väidet, et kuivõrd riigil on põhiseaduslik kohustus kaitsta sündimata laste elu, siis ei tohiks ta valikaborte rahastada. Meie palvele lõpetada tuhandete laste sünnieelse tapmise riiklik rahastamine vastas Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsleri Ivi Normet nii:

"Oleme seisukohal, et Eesti rahvaarv on selleks liiga väike, et taolist eksperimenti siin korrata ning et turvalisele ja kvaliteetsele raseduse katkestamisele juurdepääsu takistamine seab ohtu Eesti rahva järjepidevuse ja veab riigina meid veel suurema demograafilise allakäigu keerisesse."

Jah, see kõlab täiesti mõistusevastaselt ja uskumatult, aga ministeerium näib arvavat, et sündimata laste tapmise riiklik rahastamine on oluline tagamaks Eesti rahva järjepidevust.

Ka Euroopa Komisjoni poolt ei tulnud üle-Euroopalisele kodanikealgatusele "Üks meie seast" paremat vastust, olgugi, et kokku esitati ligikaudu 2 miljoni kodaniku allkirjad, mis tegid kõnealusest ettevõtmisest läbi aegade suurima petitsiooni Euroopa Liidu ajaloos.

José Barroso juhitud Euroopa Komisjon pani oma ametiaja viimasel päeval, 28. mail kodanikealgatusele "Üks meie seast" veto ning heitis seeläbi kõrvale tohutu suure hulga inimeste ühise palve, et Euroopa Liit lõpetaks kõigi selliste tegevuste rahastamise, millega hävitatakse inimese elu enne sündi. Kampaania "Üks meie seast" eestvedajad on Euroopa Komisjoni otsuse karmilt hukka mõistnud ning väitnud, et see on mitte üksi edademokraatlik, vaid ka ebaseaduslik, sest lihtsalt veto-otsusega miljonite inimeste ühise taotluse kõrvaleheitmisega välistati ka igasugune võimalus selle sisuliseks arutamiseks Euroopa Liidu institutsioonides.

Kõik see näitab, et ideoloogia, mis ei hooli sündimata inimeste õiguse elu austamisest, on kaasaja kulutuurist sügavalt läbi kasvanud. Selleks, et sündimata laste eluõiguse kaitseks mingit muutust paremusele esile kutsuda, tuleb meil veel aastaid teha väga tõsiseid ja järjepidevaid pingutusi. Oleks tõesti naiivne loota, et vaid mõne petitsiooniga saaks midagi ära teha.
Ent hea uudis on see, et esimest korda on Eestis koondunud ligi 5000 inimest, kes kõik valutavad sündimata laste olukorra pärast südant. Usun ja loodan, et üheskoos saame meie ühiste tõekspidamiste kaitseks veel palju ära teha ning kinnitan, et hakkame selle nimel üha tõsisemalt tööle, püüdes kaasata rohkem ja rohkem inimesi.

Varro VooglaidJuhatuse esimees
SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks

PS! Lõpetuseks kordan oma palvet, et levitaksite Martin Vaheri artikli kohta sõna, kas kirja või Facebooki teel.